Loorberitega maitsestatud kreemikoogid

Vananev näitleja Kasimir (Peeter Jürgens) ja noor näitekirjanik Charlotta (Marika Palm) peavad «Illusionistides» kirglikke sõnaduelle. Foto: Siim Vahur

Meil varemgi mängitud soomerootsi kirjanikku Bengt Ahlforsi nimetatakse kavalehel õigusega teatrilegendiks – teatrit see mees tunneb ja näitlejaid armastab, idealiseerimata, aga illusioone usaldades.

Komöödia «Illusionistid» vaatleb teatrimaailma hoidvalt seestpoolt, samas läbinägeliku kõrvalmuigega. Peategelaseks staažikas näitleja Kasimir Kant. Lavastuse õnnestumise määrab hea vana meesnäitleja, kes isiksusliku suhtega mängib oma ametivenda.

Ugalas on olemas ideaalne osatäitja – Peeter Jürgens. Tema südamlikul humoorikal mängul Janek Vadi inimsõbralik lavastus põhinebki. Kasimir Kant näib sutike Käbirlinski tõugu, ent tema ande suuruse kohta me ühest selgust ei saa, sest mahategevaid arvustusi ei maksa huupi uskuda. Kuningas Leari osa ei eelda keskpärasust, ehkki Kasimir ise sardooniliselt sedastab, et saab suurrolle ainult oma vanuse tõttu, kuna puudub eakaaslaste konkurents.

Kahe üksinduse monoloog

Erinevalt Käbirlinskist on Kasimir eneseirooniline natuur, kel artistlikkus veres, ka argielus. Jürgensi rollis köidab värvikas teatraalsus, kerge topeltmäng: isegi kui Kasimir parasjagu võtab ennast surmtõsiselt, libiseb Jürgensi silma- ja suunurka naerukuradike.

Tegelase muudab liigutavaks leebe kaitsetusemõõde, mis ei kao ka kiuslikel viivudel. Jürgensi lavaelu ei kammitse žanripiirid, põimuvad tõsine, nukker ja naljakas. Erilise mõnuga võib tänavusel teatripäeval parima meesnäitleja auhinna pälvinud Peeter Jürgens lausuda Kasimir Kanti vimmaka repliigi, kuis temale seda auhinda antud ei ole.

Teised kaks tegelast on kirjutatud Kasimiri partneriteks ja tibake konstrueeritumad, mõni moraliseeriv motiiv mõjub kui «kook tordi peale», kui parafraseerida näidendit.

Marika Palm mängib entusiastlikku Charlotta Wallgreni, kes kirjutanud näitemängu, milles pakub Kasimirile Jumala rolli. Too näidend ilmselgelt ei ole geniaalne, noore naise ja vana mehe kohtumises saab oluliseks kahe üksinduse monoloog, mis viimaks ligineb dialoogile.

Palmi osalahendusega sobib kolmanda tegelase, Arsti sõnastatud diagnoos: «kangekaelne, jonni täis, aga energiline». Charlottas on sirgjoonelisust, nagu ta geomeetrilise mustriga riietuses. Tunnustan lavastaja oskust vältida nii hinnangulisust kui ka kannatamist, nõnda võib Palmi mängu sugeneda distantsmuigeke, ilma et kaoks nooruse maksimalistlik enesekindlus, mis ju ebakindluse mask, kontrastina Kasimiri elukogemusest lähtuvale sallivusele.

Arsti kõrvalrolli mängib lavastaja Janek Vadi ise, ja see on hea otsus. Too tegelane on vihuti vastandatud teatriusku loovinimestele. Mõistagi ei puudu siin tõetera, aga kui Kasimir hiljem nimetab arsti õige pisut armulikul toonil «tavaliseks inimeseks», paneb see mõtlema. Ju ongi autori eesmärk muuta vastandus suhteliseks.

Siiski mõjub Arsti tekstis «tordina koogi peal» juhtum tema sõbraga, too süžeekäik kisub melodramaatiliseks või (pseudo)bergmanlikuks ängikruvimiseks. Et kunstiteose kasutamine isikliku väiklase kättemaksuna on nõme, saab selgeks niigi. Meeldiv, et Vadi mängib nimetut Arsti usaldusväärse ja intelligentsena, kohase lavastajaliku kõrvalpilguga, minetamata komöödialikkust.

Päris kindlasti teab see doktor «Kuningas Leari» autorit, tema sõnaduellides Charlottaga pragiseb õrritavaid sädemeid. Ahlforsi tegelastes on torkivaid paradokse, ükski kolmest pole kasutu kreemikook – kui vaataja heas usus haukab magusa suutäie, krigiseb hamba all tervendav loorberileht. Ent näidendi ja lavastuse sügavam poolehoid kuulub ikkagi Kasimirile.

Mängud jätkuvad

Marion Unduski kujunduses hakkas, eriti teistkordsel vaatamisel, meeli rõhuma võimukas akendest koosnev sein, mis segas keskendumist näitlejate mängule. Piisanuks ehk tagaseinast õhus? Tuba, kus elab näitleja, võiks vabalt olla illusoorne nagu piiritu universum või näitelava. «All the world’s a stage.» «William Shakespeare? – Täistabamus!»

Küllap on oma pisuhännaga vehkida taktitu, aga muutun kurvaks, kui minu kujutlusvõime õhuaknad kinni müüritakse. Kiidan kostüüme, eriti Kasimiri hommikumantlit, mille punane samet kuldsete narmastega mõjub nagu vana teatrieesriie, pidulik ja samas paroodiline.

Lustlik vinjett on loorberipärja irratsionaalne langemine. Pärg ripub seinal Tšehhovi püssi printsiibil, õnneks ei tähista Kasimiri trotslik õhkamine «finita la commedia» elukomöödia ega lavatragöödiate lõppu.