Arhitektuuripreemia tagatuba

Maja, mis andis nime Euroopa tähtsaimale arhitektuuripreemiale: Mies van der Rohe 1929. aastal loodud paviljon Barcelona maailmanäitusele. Foto: Erakogu

Vaatamata hilissügisele on ilm Barcelonas soe ja päikeseline. Ühe anonüümse ilmega kortermaja kontorisse kogunenud seltskond muuseumijuhte, kes on kohale lennanud mõnevõrra külmematest Euroopa pealinnadest, on seetõttu positiivselt meelestatud ja rahulolev. Tegu on Mies van der Rohe Fondi bürooga, mille üsna ahtasse, endise korteri elutoa-suurusesse koosolekusaali on kutsutud Mies van der Rohe Euroopa arhitektuuripreemia väljaandmist korraldav komitee.

Samal tänaval asub ka Antonio Gaudi Casa Milà, mille allkorrusel asuvasse teemapoodi turistide vool ei lakka. Arhitektuur ja kliima on Barcelona tugevaimad aktsiad ning need lähevad arvesse ka siis, kui asutatakse rahvusvaheline preemia koos sellega kaasneva sündmuste ja sümbolite karusselliga. 26-aastase ajalooga Miesi auhind on nime saanud ühe kõige tuntuma 20. sajandi arhitekti, sakslase Ludwig Mies van der Rohe loodud Barcelona paviljoni järgi, aastate jooksul on auhinna ampluaa ja tuntus lumepallina kasvanud, sellest on saanud Euroopa Liidu ametlik arhitektuuripreemia oma märkimisväärse ekspertide võrgustiku ja Euroopa suurima kaasaja arhitektuuri arhiiviga (2500 projekti). Eelkõige on aga auhinnast saanud see, mis paratamatult igast avalikkuse ja meedia (ning nii ka toetajate) tähelepanu vajavast projektist tänapäeval kujundatakse: hästiprogrammeeritud sündmus. Alates sellest kevadest on ka Eesti Arhitektuurimuuseum kutsutud Miesi auhinna korralduskomitee kitsasse ringi ja nii oli mul võimalus selle meilgi väga ihaldatud preemia tagatuppa vaadata.

Lugude tähtsusest

Kaasaja kommunikatsiooni põhitõdesid on loo vajalikkus, lugude jutustamise oskus ja sellest tõusev sümboolne kasu. Preemiale nime andnud Miesi paviljon on oma loo või peenemas keeles narratiivi kujundamiseks muidugi suurepärane materjal: eksklusiivse ehteasjakesena mõjuva hoone Montjuïci mäe jalamile ehitas Saksamaa 1929. aasta maailmanäituseks ja see lammutati vähem kui aasta pärast, muutunud poliitilises kliimas kadusid tükidki jäljetult. Vaatamata oma spetsiifilisusele või just tänu sellele sai paviljonist moodsa arhitektuuri ikoon, mis samas eksisteeris vaid representatsioonina – näituse ajal tehtud mustvalgete fotode ning jooniste näol –, kuni maja 1986. aastal koopiana algses asukohas jälle üles ehitati. Kallitest materjalidest paviljoni ehitasid sakslased vaid Hispaania kuningapaari võõrustamiseks ja sel pole kunagi olnud muud funktsiooni kui olla ise eksponaat, olla lihtsalt ilus. Kolme sorti haruldane marmor, avatud ja vaba planeering, hõljuv katus toetumas peentele kroomitud postidele, veepeegel graatsilise skulptuuriga basseinis – paradoksaalsel kombel sai Barcelona paviljonist odavust kilbile tõstnud moodsa arhitektuuri luksuslik makett ja esteetiline etalon. Paviljon ehitati uuesti üles 1980. aastate keskel, ajal, mil kultuuriobjektides hakati nägema linnamajanduslikku kapitali, ikoonobjektid said sümboolse majanduse käilakujudeks ning Barcelona valmistus erakordsete arhitektuursete ja linnaehituslike projektidega võõrustama olümpiamänge. Kõik järgnev, nagu öeldakse, on juba (arhitektuuri)ajalugu.

Miesi paviljoni taasloomine tähendas nii füüsiliselt kui imaginaarselt täiesti uue hoone ja uue loo konstrueerimist – seni vaid krestomaatilise sümbolina eksisteerinud majale tuli leida koht kaasajas. Tänu osavale kultuuridiplomaatiale ja Euroopa Liidu kui partneri kaasamisele said hispaanlased sellega suurepäraselt hakkama, imagoloogiline kujund muudeti kiirelt majanduslikult elujõuliseks masinavärgiks, sümbolist sai institutsioon – Miesi fond. Institutsionaalsest platvormist on lähtunud ka selle kogu edasine tegevus – anda iga kahe aasta tagant välja Euroopa Liidu ametlikku arhitektuuriauhinda, korraldada seda sündmust saatev näitus ja avalikkusele suunatud rahvusvahelist programmi, hoida käigus paviljoni ennast. Kuivõrd paviljoni oli juba algselt pigem arhitektuurne eksponaat, mitte tavapärane näituseruum, siis tuleb sellega ka hoone tänases järelelus arvestada ning teha näitusi pigem aktsiooni või sündmuse kujul – igal aastal saab hoolikalt valitud kunstnik või arhitekt kutse siin «midagi luua», sekkuda maja ikoonilisse staatusesse. Näiteks on kohaspetsiifilise liigutusena muudetud basseinivesi piimaks või toodud marmorseinte vahele argine garaažikola. Omal kombel on Miesi paviljon ehe näide arhitektuuripärandi, sümbolväärtuse, majandusliku toimivuse ja kaasaja kultuuritarbimise mudelite läbipõimumisest ja oskuslikust rakendamisest, samuti  näide institutsioonist, mis konstrueeriti ühe kindla loo ümber.

Piiride tõmbamine piirideta ajastul

Arhitektuuriauhinnad on teadagi suurepärased mainekujunduskampaania ja enesekehtestamisviisi väljundid, reeglina ongi maailma suurimad ja mainekamad preemiad mõne eraettevõtte nimelised.  Miesi preemia positsioneerib end Euroopa olulisima riikliku arhitektuuriauhinnana, mille väljaandjaks on Euroopa riik kui poliitiline liit. Riik, teadagi, need oleme ju meie, ja nii on loodud laiahaardeline ametkondlike (arhitektide liidud, muuseumid) ja individuaalsete ekspertide süsteem, kes kõik saavad preemiale viis kandidaati esitada. Nagu Eurovisiooni või põllumajandustoetustega, on ka siin suurematel maadel eelised – nende kvoodid on kõrgemad ja nende esindajatest moodustatud nn telgitagune juhtkomitee määrab preemia reegleid ja suunab tegevust.

Siinkirjutaja kutsuti komiteesse ilmselt paratamatu tõdemusega, et Ida-Euroopat ei saa igavesti ignoreerida. Pole kerge olla riiklik preemia, kui riik ise on pidevas muutumises – Euroopa Liidu laienemine itta on preemia geograafilist ampluaad tugevalt laiendanud ja nii ekspertide kui nominentide arvu mitmekordistanud, samas ei ole mitte kõik Euroopa riigid liidu liikmed ja seetõttu ei saa näiteks täiesti drastilisel kombel preemial osaleda Šveits, kes pole allkirjastanud Loova Euroopa programmi, kust tuleb ka Miesi preemia raha. Maailm on lootusetult globaliseerunud ning rahvuse ja autori piire on arhitektuuris üha raskem taga ajada, bürood, tellijad, arendajad – kõik on aina enam rahvusvahelised. Miesi preemia seevastu peab statuudi järgi Euroopa tõupuhtust järgima, preemia (60 000 eurot) antakse Euroopa arhitekti Euroopas asuvale hoonele.

Nii oli selsamal sooja hilissügise koosolekul õhus küsimus, mida teha tänavuse Serpentine’i galerii arhitekti Smiljan Radiciga, kes on küll tšiili arhitekt, ent kel on ka Horvaatia pass? Või kuidas suhtuda Glasgow’ kunstikooli uue õppehoone esitamisse, sest projekti arhitekt on kuulus ameeriklane Steven Holl, ent kaasautoriks Briti büroo JM architects. Ka arhitektuuri piirid on praegu tunduvalt laiemad ja ujuvamad – mida teha preemiale esitatud ajutiste hoonete või installatsioonidega (seesama Serpentine’i galerii Londonis kestab vaid ühe suve), samuti oli nimekirjas terve näitus – tänavuse Veneetsia arhitektuuribiennaali põhiekspositsioon «Fundamentals» («Põhitõed», kuraator Rem Koolhaas). Preemia põhitõed jäid siiski muutmata: nomineeritud objektid ei või olla nii ajutised, et žürii ei saaks neid külastada, ja näitused ei kvalifitseeru. Teine, samuti praeguse arhitektuurimaailma jõujoonte kohta kõnekas aruteluteema oli preemiaringi laiendamine, asutades Euroopa parimale arhitektuuriüliõpilasele mõeldud 15 000-eurose stipendiumi. Korraldajate idee kohaselt võiks parim lõpetaja selle raha eest aasta aega peaauhinna saanud arhitektuuribüroos (või kokkuleppel mõnes teises) töötada. Tudengite kaasamise laiem idee oli muidugi turgu hõlvav, nii valikuprotsess kui preemia tutvustamine kaasaks muidu üsna valge-keskealise- mehe-imagoloogiaga preemia karusselli ka sadu arhitektuurikoole ja tuhandeid tudengeid, lisaks nihutaks fookust valmis objektidelt veidi eksperimentaalsema ja uurimuslikuma arhitektuuri poole.

Parim arhitektuur anno 2014

Kahekümne aasta jooksul Miesi preemia saanuid sirvides jääb mulje, et maailm on õige vähe muutunud. Nn preemiaarhitektuuriks oli ja on suured riiklikud kultuuriobjektid, mida jõuavad ehitada vaid kõige jõukamad. Prantsuse rahvusraamatukogu (arhitekt Dominique Perrault), Bregenzi kunstihoone (Peter Zumthor), Oslo ooperiteater (Snøhetta), Berliini Neues Museum (David Chipperfield) – nad kõik on laureaadid. Kahtlemata ongi suurejooneline kultuuriobjektidesse investeerimine (vana) Euroopa traditsioon, monumentaalne betooni ja poliitika ühendus manifesteerib end muuseumides, teatri- ja kontserdisaalides, nimekate arhitektide järjekordsetes töövõitudes.

Olles Euroopa ametlik arhitektuuriauhind, osaleb Miesi preemia väga kindlas kuvandiloomes – preemiale pühendatud kataloogist ja näituselt vaatab meile vastu kvaliteetselt ehitatud ja arhitektuurselt õnnelik Euroopa, sile ja sillerdav rahulolu. Pole näha ei ärihooneid, sotsiaalkeskusi ega kaubamaju, tüüpprojekte või vernakulaarset kitši. Ehkki arhitektuurimaastikul laiemalt ringi vaadates on rõhuasetused ja hoonetüübid ajaga kõvasti muutunud – aktuaalne on nii säästlik arendamine, liigehitamisest tekkinud tühjade hoonete taaskasutus, kogukondlikud ühisprojektid ja teisalt ka erasektori ning kommertsprojektide pidev laienemine linnaruumis – pälvivad preemia ja au ikka mastaapsed riiklikud ehitised. Arhitektuur ja võim on alati olnud nabanööri pidi seotud ja ühiskondlikud hooned on Euroopas üks avaliku võimu sümboolsemaid kujundeid – need on reeglina kallid ja ajas kaua kestvad. Järgmise, 2015. aasta kevadel kätte antava Miesi preemia žürii alles alustab tegevust, ent olgu siinkohal toodud kõige enam nimetamisi pälvinud kandidaadid: Taani meremuuseum (BIG), Amsterdami Rijksmuseum (Cruz y Ortiz), Sileesia muuseum Poolas (Riegler Riewe Arhitektid), FRAC kaasaegse kunsti kogu Dunkirkis (Lacaton&Vassal), suurt tähelepanu võib ennustada ka Rotterdami turuhallile (MVRDV). Preemia saab siiski loterii olema – kokku on nominente üle neljasaja, žürii valib kahe päevaga (sic!) välja viis hoonet, mida hiljem kohapeal külastada ja mille seast võitja selgitada, ning paarkümmend maja, mida kataloogis ja näitusel näidatakse.

Ehk seletab loteriimoment ka seda, miks Eesti on Miesi preemia kataloogi ehk mõnekümne väljavalitu hulka sattunud vaid korra – Rotermanni Laudsepa töökojaga (KOKO). Projekte kiirkorras läbi klõpsides loeb kokkuvõttes pilt + nimi + kust sa tuled, kõlagu see nii ebakorrektselt kui tahes. Arhitektuur on kõige rohkem «jalad maas» kunstiliik nii otseses kui kaudses mõttes, ta on maa küljes kinni ja teda saab väljaspool iseennast esitada vaid vahendatud kujul – reeglina pildina –, ning nii saabki vaataja/otsustaja jaoks määravaks ainult visuaalne kogemus ja ajusopist esilekerkiv äratundmine, teatav tuttavlikkus. See äratundmine tekib aga järjekindlast promotööst, võrgustikesse, näitustele ja võistlustele imbumisest, tekib nimede olemasolust – nagu need on olemas näiteks eesti muusikas. Nii et päris juhuslik see loterii ei ole. Tasakaalu mõttes panen kirja ka Eestist esitatud viis viimase kahe aasta jooksul valminud kandidaati: Kuressaare kolledži katsebassein (b210), Noa restoran Tallinna ja Viimsi piiril (Kamp), Viljandi gümnaasium (Salto), Hedon Spa Pärnus (Allianss) ja Lõvi Pargi elamukvartal Nõmmel (Alver Arhitektid). Et ka mina sain Barcelonasse koosolekule midagi kaasa võtta, lisasin nimekirja Tartu Loodusmaja (Karisma). Loodame, et mõni neist suurepärastest objektidest on ka Euroopa silmis «õigest» puust tehtud, kui ei, siis võime vaid konstateerida ülesande võimatust teha objektiivseid valikuid niivõrd ambivalentse egiidi all, nagu seda on Euroopa parim arhitektuur.