Üks tänav, pink ja puu...

Toomas Haug

FOTO: Mihel Maripuu

«... mis on meid saatnud teele ja mida aeg hoiab meeles». See 1970. aastal Eurovisiooni võidu Maltale toonud prantsuse laulja  Josiane Grizeau (esinejanimega Séverine) laul «Tänav, pink ja puu» (muusika Jean-Pierre Bourtayre, sõnad Yves Dessca) vallutas 1970ndate aastate algul Heldur Karmo tõlkes ja Heli Läätse esituses eesti publiku südamedki. 

 

On seda mõjutanud siiani.  Mõistetav, sest muster on üks ja seesama – igaühe lapsepõlv, mis sadestub tagateadvusesse (mis ilus sõna Toomas Haugilt teadvuse süvakihi tähistamiseks!) hilisemat elu mõjutavate hoiakute, kohavaimu, kogetud traumade või õnnehetkedena. Niisama liigutab meid ju ka Koidula/Türnpu «Meil aiaäärne tänavas».

Arvustuse pealkirjaks tõstetud laulu tõusuhetkeks oli tuntud Tuglase-uurija, kirjandusloolase (artikli- ja esseekogud «Troojamäe tõotus», 2004 ja «Klassikute lahkumine» 2010) ja Loomingu peatoimetaja asetäitja lapsepõlv juba lõppenud. Linnaosast, mida praegu tunneme Uue Maailma nime all ning mille perimeetriks võib pidada Koidu tänavat, oli ta kolinud elama Mustamäele juba 1966.

Eheda ajalooainesena võetavad varajased mälupildid, nagu Haug ise avasõnas tunnistab, on tema «kuldsed kuuekümnendad». See on ühe poisi maailma avastamise lugu, mis algab Väike-Kiire ja Raudtee tänava nurgal asetseva puumaja kahe pliidiga toast, laieneb hoovile ja maja ümbritsevasse aeda, seejärel tänavale, Lilleküla jaama raudteeülesõidukohale ja hiljem selletagusele alale, mööda tänavat aga Hendriksoni küüruks hüütud viaduktini, mille kõrval oli 20. keskkool, praegune Tallinna ühisgümnaasium. Ruumiliselt lõikub sellesse maailma suvepuhkuste Sindi ja Tallinna südalinn Jaani kiriku ning Estonia kontserdisaaliga. Sõit Saaremaale on kui sõit muinasjutumaale. Mitmed reaalid (poiste mängud, säravvalgest moonipalmikust lõigatud paksu võikorraga saiaviil tõelise maiusena ja sellele järgnenud saepurulised sepikud, Toomas Haugi onu Arved Haugi ja tema kvartetikaaslaste singlile lauldud «Rohelised niidud», aguliklatš, jõulude pidamine) sarnastuvad siinkirjutajagi kogemusega, ehkki ealt lahutab meid kümme aastat. 

Aga on ka mitu kirjanduslikku  déjà vu’d, sest mäluarheoloogilise kirjutuse kõrval leiame lapsepõlve unenägusid, kujundiliste detailideni lihvitud portreteerimist, fragmente, mis on võetavad iseseisvate novellettidena (näiteks lugu sõjaveteran Tammeveskist, aga ka lugu «Segajast») ja kogu jutustust saatev  pastelne varjund.

Juba avaleheküljel, Toomas Haugi ümbritseva naiste maailma kirjelduses aimub Tuglase «Väikest Illimari»: «Nende heade vaimude keskel, selles maailmas, täis puude ja põõsaste varje, toanurkade salapärast hämarust ja pliiditule praksumist möödus minu lapsepõlv.»

Või teine koht 1960ndate algusaastate kujundina: «See oli ilus viljaikalduse-eelne aeg, kui hommikuti paistis eestoas päike ja saiaviil helendas laual. Kui olid olemas kuningad ja lossid, kui loomad veel rääkisid ja ühe jalaga tinasõdur ei olnud veel ahjus ära sulanud.» Seal on ka Toomas Haug otsekui karjapoiss Tammsaare «Tähtsast päevast», kui ta vaatab igatsedes hooviväravat, mille avanedes võiks keegi külla tulla või mille sulgemine enda selja taga tähendaks pöördumatut lahkumist täiskasvanute ellu. Südamlik hüvastijätt ühe tänava, pingi ja puuga.

Raamat

Toomas Haug 

«Mööda Koidu tänavat. Ülestähendusi varajasest ajast»

Eesti Keele Sihtasutus, 2014, 110 lk

Tagasi üles