Kontserdiarvustus: halb korraldus röövib elamuse

«Jarek Kasar & Erki Pärnoja: Dialoog»

FOTO: Rene Jakobson (Jazzkaar)

Eelmisel nädalal toimus kaks tasemel, meeldejäävat kontserti. Neljapäeva õhtul toimus Vaba Lava saalis festivali Jõulujazz jazzivaba «Jarek Kasar & Erki Pärnoja: Dialoog» ja reedel veel tellingutes olevas Kultuurikatlas Stalker festivali raames «Sõnalis-Muusikaline Programm «Kell Kolm Öösel» / Tuuli Velling, Mart Soo, Teet Velling». 

«Sõnalis-Muusikaline Programm «Kell Kolm Öösel» / Tuuli Velling, Mart Soo, Teet Velling».

FOTO: Helena Tamm

Kontserte tasub võrrelda eelkõige silmnähtavate korralduslike erinevuste pärast. Kui Chalice ehk Jarek Kasar ja ansamblist Ewert and The Two Dragons tuntud Erki Pärnoja müüsid Vaba Lava maksimaalselt 524 istekohaga saali välja, siis Tuuli Velling pid 70-100 kohalises saalis leppima kõige rohkem kahekümne pealtvaatajaga. Hea küll, Jazzkaar on suur, Stalker väike. Jarek Kasar on tuntud, Tuuli Velling mitte veel niivõrd, aga ma ei näe siin ühtegi piisavat põhjendust sellele, miks Tuuli ja Teet Velling ning Mart Soo poleks võinud saalitäiele mängida.

On erinevusi ja sarnasusi. Mõlemal õhtul kõlasid eesti keelsed laulusõnad, tinistasid muusikud laval istudes omaette kitarre ja räägiti pigem vähe, kui välja arvata Jarek Kasari humoorikas ja pikk sissejuhatus. Kuigi Jarek Kasari looming on tunum, on Tuuli Vellingu oma vähemalt sama kütkestav. Vellingu laulu- ja luulesõnad on elutruud ja maagilised, äratavad koos artisti häälemängudega iga kuulaja fantaasia talveunest üles. Kontsert, mis lasi mõttel katkematud pildiseerijaid luua.

Ühtemoodi intiimsedki olid mõlemad, kuigi Kultuurikatlas lõid lavaesised tühjad pingiread distantsi esinejaga. Vastupidiselt moodustas saalitäis inimesi Vaba Laval terviku, mille kogu energia oli suunatud laval toimuvale. Staarid tundsid end hästi ja amtosfäär oli igati õdus, väljas olevast lörtsist hoolimata soe.

Kauni vaatega kõrgel asetsev Kultuurikatla saal ei ole pooltki nii valmis ja köetud, kui Vaba Lava täna, aga just praeguses tooruses huvitav ja inspireeriv kontsertpaik, kuhu võiks justkui luua mida iganes – kõik on võimalik. Tee saalini oli pikk ja rägastikuline. Kuigi jõudsin sündmuspaigale 20 minutit enne kontserti algust, olin saalis alles mõni minut enne välja kuulutatud algusaega. Kõige pealt otsisin sissepääsu Kultuurikatlasse. Sündmuse Facebooki lehel oli kirjas, et see asub maja Statoili poolsel küljel. Tellingutest tühi on ainult hoone sõidutee poolne kitsas käik, kus parkisid mitmed autod. Kahtlesin, kas see võib õige koht olla, aga muid valikuid polnud. Mõned uksed, kõik kinni, ei ühtegi silti ja otse ees valge praoga kilesein. Praost tungisid läbi mehed helitehnikaga.

Tundus õige koht. Avast läbipugeja leidis end pahkluudeni liivas. Täiskasvanute liivakasti lõpus olid veel ühed uksed. Jõudsin peale väikest sumpamist nendeni ja nägin sisenedes kaelapaeltega inimesi. Selge, olin õiges kohas. Pilet käes, aga kuhu edasi? Ühed juhatavad ühtede trepide juurde, teised teiste. Seinte peal on välja prinditud A4 suuruses mustad nooled. Nooletele järgnedes tuli külastajal ronida veel kolm korrust ülespoole ja oligi saalis.

Saalis olidki lõpp kokkuvõttes siinkirjutaja viis sõpra ja veel umbes kümmekond inimest. Esinejad ei tundud end esialgu vabalt, ka publik mitte. Aja möödudes olukord paranes ja kuigi tühjad pingiread hoidsid distantsi alles, elas Vellingu trio oma loomigusse niivõrd sisse, et neid see ühel hetkel enam ei seganud. Õhtu lõppedes kahju, et väga vähesed inimesed sellest rikastavast elamusest osa said. Tuuli Velling on väärt Vaba Lava täis müüdud saali, seda ilma igasuguse kahtluseta. Kontserdi nõrk korralduslik pool ja ka turundus mõjutab kõiki osapooli – publikut, esinejat ja jätab ka korraldajale endale kahetsuse hinge närima. Kas oleks saanud teha midagi enamat? Midagi teistmoodi? Igaljuhul ei tohi antud juhtumi puhul artist pead norgu lasta ja ma loodan, et seda ta ei teinud. 

Tagasi üles