Aja auk. Näpp-päästikul-muzak

Theres A Riot Goin'On Foto: Kuvatõmmis

Sel nädalal 1971. aastal hõivas Ameerikas singlitabeli esikoha Sly and the Family Stone’i lugu «Family Affair».

See oli keskmise tempoga liikuv  funk-lugu, kus Sly Stone laulis näiteks ka nii: One child grows up to be / Somebody that just loves to learn yeah / Another child grows up to be / Somebody we just love to burn / Mom loves the both of them / You see it's in the blood / Both kids are good to Mom / Blood's thicker than the mud, it's a family affair. Kuid selle kõige juures kõlas Sly hääl natuke pettunult ja väsinult. Seda võis tõlgendada ka niimoodi, et need on meie pere asjad, see ei ole teie asi, tehke midagi muud, ajage omi asju ja jätke meid rahule. Sellest loost kostis kasvavat isolatsionismi, näo kõrvale pööramist. «Family Affair» oli ühtlasi ka Sly and the Family Stone’i viienda albumi «There’s A Riot Goinʼ On» esimene singel. Plaadi, mille kaanel oli Ameerika lipp, ja see lipp ei lehvinud seal uhkelt.

Selleks hetkeks LAsse kolinud, kuid San Franciscos tegutsemist alustanud bänd oli saavutanud oma senise kuulsuse tipu 1969 ilmunud plaadiga Stand!. Ja selle hittidega «Everyday People», «Stand!» ja «I Want To Take You Higher». Mälestusväärne oli Sly And the Family Stone’i esinemine Woodstockis – paduvihma sadas, tehnika streikis, oli oht saada elektrišokk ja selle kõige keskel laulis Sly Stone 500 000-pealisele publikule, et I want to take you higher. Ma tahan tõsta teid kõrgemale! Sly olevat sel hetkel meenutanud preestrit. Preestrit, kes jutlustab võrdsust ja selle läbi utoopilist õnne. The Family Stone’i liikmed olid nii naised kui mehed, mustad kui valged. See oli üks hipiajastu psühhedeelne unelm, utoopia, kuid neist kindlasti kõige fankim. See oli tantsumuusika, mille järgi võisid kõik tantsida. Pärast seda esinemist rääkis plaadifirma Epic, et iga järgmine Sly and the Family Stoneʼi plaat toob neile ainuüksi lindistamise faktina sisse miljon dollarit. Miljon dollarit oli sel ajal väga suur raha.

Edu muutis ka Sly käitumist, poeet Slyst sai pimp Sly. Mees, kes järgmistel aastatel jättis ära umbes kolmandiku Family Stone’i kontsertidest, kuna tal oli muudki teha. Näiteks kokaiini ja inglitolmu, mida ta kandis viiulikohvris. Kui Sly läks stuudiosse ja nägi, et ta peab ootama, sest kellelgi on parasjagu ka vaja salvestada, sai ta pahaseks ja hakkas märatsema.

Hipide utoopiline visioon oli tore küll, kuid see ei tundunud siiski Sly muutunud igapäevas enam toimivat. Palju realistlikum oli käsitlus maailmast, mis oli omane Mustadele Pantritele – neile, kes võitlesid inimõiguste eest terrori vahenditega. Mustad Pantrid leidsid ka, et nende sõber Sly on oma muusikas liiga sõbralik ja peaks olema kuidagi võitlevam. Ja ajama valged liikmed bändist minema. Aasta oli 1971, tuul tõmbas inglitolmu mööda LA laiu tänavaid ja plaadifirma Epic tahtis Slylt hittplaati, sest maailm oli hakanud neid ära unustama.

«Family Affair» on 1971. aasta novembris ilmunud «There’s A Riot Goinʼ On’i» vähemalt kõlapildi poolest kõige vähem pessimistlik lugu, ega muidu poleks seda esimese singlina välja antud. Kõik muu on oma aeglast ja deliirset sammu astuv ning kunstiliselt õnnestunud väsimusega kõlav «minge te kõik p…sse»-funk. Kriitik Greil Marcus on seda plaati nimetanud «näpp-päästikul-muzakiks». Sly Stone’i üha suurenev ego lendas pärast seda plaati mitte küll pauguga, vaid pigem küll aegluubis tuhandeks tükiks ja seda pole päriselt olnud võimalik kokku panna tänase päevani.