Täpselt 50 eestlast rühib karjas läbi pimeduse. Kapuutsid silmini veetud, ei tõsta pilku poriselt maapinnalt. Tuuleiilid merelt plätserdavad nende tumedaid jopesid ilge lörtsiga. Neid juhib Üks Teadvus. Nad on Hord.
Hääled peas käskisid mul seda teha
9. detsember 2014, 12:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just nii paistab kõrvaltvaatajale teatrietendus «Remote Tallinn». See on erakordselt kummaline kogemus. Publikul, kellest kohe saavad näitlejad, isegi mitte näitlejad, vaid nukud Nukujuhi meelvallas, palutakse pähe panna kõrvaklapid ja alluda tundmatu Hääle juhistele. Hääl on sünteetiline, nagu GPS seadmest. Minu jaoks meenutab see tehisintellekti, algoritmi või tulnukat. Selles ei ole mitte midagi inimlikku, ehkki Hääl väidab, et on su sõber. Või vähemalt püüab olla.
Etenduse lähetepunkt on Pirita Olümpiapurjespordikeskuse anonüümne koridor. 50 võõrast inimest – niipalju on «saalis kohti» - näperdavad kõrvaklappe ja ootavad. Ei mingit puhvetit, ei mingit etenduse-eelset konjakit. Häälele alludes läheme välja, pimedusse. Meid juhatatakse mööda mereäärt linnatulede poole. Vähem kui kümne minutiga on minust saanud Hordi liige. Vaba tahe on kadunud, ma teen täpselt seda, mida Hääl peas käsib. Hea meelega, ma olen osa Hordist. Rakk organismis.
Hord organiseerib end ise. «Kes eemale ekslevad, need süüakse ära. Kes on keskel, jäävad söömata,» räägib tehishääl. Kui Hord kohtub esimeste pärisinimestega, tavaliste tallinlastega, on tekkinud juba tugev grupiteadvus, mis eristab meid, 50 võõrast inimest teistest. Meie oleme Hord, me kõik teame ja tajume koos hetkel midagi, millest teistel pole aimugi.
Üsna pea saab näitlikult selgeks, kui lihtne on inimest manipuleerida. Teen koos teistega asju, mida ma üksi ja keemiast mõjutamata närvisüsteemiga avalikus ruumis iialgi ei teeks. Tantsin tänaval ja marsin taskust leitud sigaretipakki talismanina pea kohal hoides nagu raevukas demonstrant mööda Gonsiori tänavat.
Detsembrikuine Tallinn on väga üksildane linn. Ilge ilm ja igaüks oma mõtetes. Nii ei pööra kaaslinlased Hordile erilist tähelepanu. Kolleeg, kes sellel etendusel päikeselises Avignonis osales, rääkis, et seal oli Hääl tekitanud Hordi ja linlaste vahel rohkem konfrontatsiooni. Mulle meeldis etenduse kontekstuaalsus, seotus linnaruumiga. Seda oleks võinud rohkemgi olla.
«Remote Tallinn» on näide tehnoloogilisest teatrist. Tõeline 21. sajandi teater, nagu ka von Krahli «Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella». Minu jaoks selle hooaja kaks kõige võimsamat lavastust. Tehnoloogiat ei kasutata mitte selle pärast, et teatrile on videoprojektor ostetud, vaid selle pärast, et muud moodi seda lavastust ei saakski teha. Tehnika hõbenärvid on end meie igapäevasesse ellu tihedalt sisse kudunud, ilma kudet vigastamata neid enam kätte ei saa.
Kui etendusel osalete, ärge hakake vastu ajama, astla vastu üles lööma. Tehke, nagu Hääl ütleb, saate enda ja kaasinimeste kohta vahetult teada seda, mida muidu vaid psühholoogiatekstidest lugenud olete. Valmistuge. Pange selga soojad riided, jalga pori- ja jääkindlad jalanõud. Klappe on valida kolme sorti. Ma soovitan võtta kõige suuremad ja mugavamad, Sennheiser HD 201, mis lasevad kosta ka ümbritsevat linnakõla. Kaas isikut tõendav dokument (jätate tehnika saamisel pandiks) ja ühistranspordikaart. Valmistuge kahetunniseks rännakuks tundmatus Tallinnas ja grupiteadvuses.
Loe etenduse kohta lähemalt siit.
----------------------------------
«Remote Tallinn»
festivali «Talveöö unenägu» raames
Stefan Kaegi kontseptsioon, käsikiri ja lavastus
Jörg Karrenbauer kaaslavastaja
Juliane Männel, Aljoscha Begrich dramaturgid
Nikolas Neecke muusikaline kujundus
Ilona Marti lavastaja assistent
Caroline Gentz produktsioon