Päikseline Richard Bona: «Muusikat tuleb teha rõõmust!»

Mälestus aastast 2003, mil Sakala Keskuse suures saalis esines Ricahard Bona. Foto: Peeter Langovits

Multiinstrumentalist Richard Bona tuleb Eestisse neljandat korda. Tema virtuoosne bassimäng, doualakeelne laul ja siiras lavaline olek on publikut lummanud üle kogu maailma. Ta ise ei tunneta end bassistina, vaid muusikuna, kes mängib värvidega ja teeb seda ainult rõõmust.

Teie juured on Aafrikas Kamerunis. Enamikule eestlastest on Aafrika müstiline paik, kuhu elu jooksul ei jõutagi. Kirjeldage, kuidas teie muusikutee kodukülast alguse sai?

Ei ole seal mingit suurt müstikat enam, on vaid inimesed… Sündisin väikeses külas, kus oli palju rahvamuusikuid. Mu vanemad olid muusikud, ema laulja, isa lugude jutustaja. Juba kolmeaastaselt mängisin balafoni, see on marimba-laadne pill. Esinesin kirikutes ja külaüritustel, sealt see kõik algas.

Mu vanaisa ütles mulle ikka, et kuula oma südant, sealt leiad kõik vastused ja oma tõelise hääle. Olin avatud kõigele ja armastasin õppida elukogenud muusikutelt. Tundsin, et ma ei oska midagi, ja see oli hea lähtekoht uudishimuks ja õpinguteks.

Oma esimesed pillid valmistasite ise, kas mäletate, kuidas need kõlasid?

Mõned neist kõlasid hästi, mõned mitte nii hästi. Kuid ma õppisin neid üha paremini valmistama, sest harjutamine teeb meistriks. Oma pillide ise meisterdamises on oma võlu. Pealegi polnud mul muud võimalust, pillipoode meie külades polnud.

Olete nüüdseks mänginud koos džässi suurimate nimedega. Kas on veel kedagi, kellega tahaksite mängida? Kui see oleks võimalik, siis kes siit ilmast lahkunutest võiks olla teie muusikaline partner? Teie iidol Jaco Pastorius?

Olen mänginud koos kõikidega, kellega olen tahtnud koos mängida, see on olnud suur kingitus.

Samas võiksin alati mängida veel paljude heade muusikutega. Jah, Jaco inspireeris mind omal ajal vahetama kitarri bassi vastu. Üks esimesi džässipalasid, mis teismelisena kuulsin, oli Jaco «Portrait of Tracy», see juhatas mind Wheather Reportini ja sealt edasi juba teise suurte džässmuusikuteni.

Joe Zawinul oli minu suur eeskuju. Ühel õhtul, kui mängisin ühes Pariisi džässiklubis, kuulis Joe mu mängu tänavalt ja küsis klubi uksehoidjalt, et mis plaat mängib. Saanud vastuseks, et üks noor mees just mängib, astunud Joe sisse ja kuulanud mind. Ma ei märganud teda ja mängisin, teadmata, et Joe mind kuulab. Pärast tuli ta mu juurde ja ütles, et kui kunagi New Yorki tulen, talle helistaksin ja ta võtab mu oma bändi. Nii läkski. Imelised juhtumised.

Tundub, justkui saite ülemaailmselt tuntud džässartistiks pärast seda, kui Pat Metheny teid 2002. aastal tuurile kutsus. Teie eriline anne ja eriliselt soe laulmismaneer tegid teid paljude jaoks Pat Metheny Groupi säravaimaks liikmeks – laul on ikka publikule lähedane. Mis te arvate, kas Pat kutsus teid teie laulmise pärast?

Kindlasti mitte ainult laulmise pärast, häid lauljaid on New Yorgis palju. Eks ikka seepärast, et ma mängin maksimaalselt palju instrumente, kaheksat pilli.

Ma ei tunneta end bassistina, vaid muusikuna, kes mängib värvidega. Helisid kogen ma just värvidena.

Pat vajas head lauljat, kes oleks palju rohkem kui laulja. Tema grupi muusikas on vaja palju kõlavärve ja üllatusi.

Teie muusika on lihtne ja päikseline, see rõõmustab väga erinevaid inimesi. See on küll täis erinevaid rütme, kuid kostab enam pigem popi ja maailmamuusikana kui džässina. Olete öelnud, et ei jaksaks ära kuulata üht tõsist bassimehe plaati. Nii et teie arvates ei pea hea muusika olema keeruline?

Mis seost on heal tundel keerulisuse ja raskustega? Mitte midagi. Tahan mängida muusikat, mis teeb rõõmsaks nii taksojuhi, lenduri, kelle iganes!

Heas energias peitub minu jaoks tõeline muusika väärtus. Kui ma näen, et muusik laval teeb rasket mõttetööd, siis see pole minu jaoks.

Olen olnud muusikas iseõppija, kõik, mida koolis õpetatakse, seda saab otsiv hing ka ise õppida ja kujundada sellest oma isikliku tee muusikas.

Kuula sügavuti ja sa kuuled võnkeid ning ei pea ilmtingimata teadma, mis nimi ühel või teisel akordil on. Vähemalt muusika õppimine peaks algama tunnetusest. Hiljem võib teooria lisanduda.

Kas džässmuusikud jagavad laias plaanis samu tõekspidamisi elus, muusikas, poliitikas? Või vaidlete ka? 

Me kõik oleme erinevad. Ma ei suhtle eriti muusikutega väljaspool muusikat. Muusikast on küll!

Poliitikast rääkimine pole minu huviala. Ma ei käi hääletamas ega usalda poliitikuid. See on kuri teadus. Kõik, kes sellega lähemalt kokku puutuvad, saavad seda tunda. Minu lähedasemad sõbrad polegi muusikud, vaid hoopis põllumehed-karjakasvatajad.

Tulete Eestisse juba neljandat korda. Millised mälestused on teil eesti publikust?

Ma mäletan, et õhkkond oli meeldiv ja mahe, fännid suurepärased.

Richard Bona esineb Nordea kontserdimajas 11. detsembril, tema kontsert on üks Jõulujazzi tähtsündmusi.