Kas ooperifantoom vajab riigi toetust?

Maailmakuulsa lavastuse «Ooperifantoom» kauaoodatud esietendus Vanemuises.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Kunsti sünd on alati harukordne, ennustamatu ja subjektiivne, aga arusaadav rahastamissüsteem aitaks vastata küsimusele: kas me saime teatritelt oma raha eest seda, mida ootasime? Riigi praegune teatrite toetussüsteem sellele vastust ei anna, osutab Kadi Herkül.

42 muusikalietendust, 13 balletiõhtut, 10 ooperit. Kalleim pilet ooperile ja balletile maksab 17 eurot, muusikalile 49 eurot ja 50 senti. Oi kui odav, hüüataks Londoni West Endi hindu kogenud vaataja. Aga see, mida käes hoian, ei ole maailma kommertsteatri ikooni Cameron Mackintoshi värske flaier, vaid ühe Eesti riigi rahastatud teatri mängukava jaanuarist märtsini.

Mõistagi pärineb näide Vanemuise kavast ja iroonia käib üle võlli. Ent asi pole ühe teatri kommertsihõngulistes valikutes, vaid Eesti teatrite rahastamismudeli põhimõttelises ebakõlas. Praegune süsteem on tugevalt kaldu status quo säilitamise poole, ei anna mänguruumi kultuuripoliitikat teha ega võimalda hinnata õnnestumist või ebaõnnestumist.

Meie sõnateater jaguneb laias laastus kolme suurde gruppi: majaomanikud ehk teatrid, kel on maja ja püsitrupp; üürnikud, kel on trupp, kuid kes mängivad rendipinnal; seljakotirändurid ehk nood, kel pole truppi ega maja.

Kolmeks jaotuvad ka kultuuriministeeriumi teatritoetused: tegevustoetused, mille suurus oli 2013. aastal umbes 13 miljonit eurot; projektitoetused välisesinemisteks, lastele ja noortele suunatud tegevusteks, väljasõiduetendusteks maale jne (umbes 600 000 eurot) ning raha investeeringute ja võlakohustuste katteks. Selguse huvides käsitleb alljärgnev vaid tegevustoetusi, mis neelavad lõviosa rahast.

Aastast 2004 on tegevustoetusi jaotatud palga- ja halduskuludel põhineva skeemi järgi, nii et majaomanikest teatrid saavad toetust töötasu- ja halduskulu katteks, kõik ülejäänud ainult töötasukulu realt. Kahe grupi vahele jäävad munitsipaalomandis Tallinna ja Kuressaare Linnateater, millele ministeerium maksab palgatoetusi.

Riigikontroll on seda süsteemi kümnendi vältel järjepidevalt kritiseerinud.

2013. aastal avaldatud «Kultuuri rahastamise eriaruanne» sedastab ühemõtteliselt: «Etendusasutuste rahastamisel ei järgita seaduses ette antud aluseid. Kui seadusandja on ette näinud, et rahastamine põhineb lavastuste/kontserdikavade ja külastajate arvul, siis tegelikult lähtuti toetuse määramisel hoopis tööjõu- ja halduskulust ning kokkuleppeliselt kasutati toetuse arvutamiseks AITA ehk arvestuslike inimtööaastate süsteemi (nn optimaalse koosseisu valemit), kuigi see ei olnud üheski õigusaktis sätestatud.»

Miks inimtööaastate skeemi (AITA – etendusasutuse uuslavastuste väljatoomiseks ja etenduste andmiseks vajaliku tööhulga mõõtühik, mis vastab täistööajaga töötaja töömahule kalendriaastas) hoolimata riigikontrolli tähelepanekutest ja asjaolust, et see on raha jagamise põhialus, ei kirjutatud kümne aasta jooksul etendusasutuse seadusesse, jääb kõrvaltvaatajale seletamatuks. Igatahes on ka praegu seaduses must valgel kirjas: «Toetus määratakse etenduse või kontserdi külastaja toetusena. Sellega hüvitatakse etendusasutusele külastaja teenindamise kulu ja arvestusliku piletihinna vahe. Toetuse määramise alus on kultuuriministeeriumi tellitav külastajate arv.»

2014. aastal lühendit AITA enam ei kasutata. Aga ega nimi meest riku ja sisult on teatriraha jagamisalus sama nii tänavu kui ka 2015. aasta eelarveettepanekus.

Järeleandmisena riigikontrolli nurinale moodustas toonane kultuuriminister Rein Lang novembris 2013 seaduses nõutud etendusasutuste rahastamise komisjoni ja asjatundjaist koosneva ekspertgrupi. See muudatus on vähemalt esialgu dekoratiivkosmeetiline, sest kultuuritöötajate palgatõusuga seotud palgatoetuste süsteem ning teatrimajade ülalpidamise keskmisele kulule toetuv halduskulude kompensatsioon neelavad enamiku teatrieelarve kasvust. (Kuna tööjõupõhist rahastamist kusagil kirjas pole, on täpsem rääkida tsunftisisesel kokkuleppel tuginevast teatrite õigustatud ootusest palgatoetuse kasvuks.)

Mehhaanilise matemaatika tulemusena on etendusasutuste rahastamise komisjoni ja ekspertgrupi mänguruum peaaegu olematu ning 2015. aasta eelarveettepanekus jäi asjatundjate jagada vähem kui üks protsent teatrite ligikaudu 13 miljoni euro suurusest rahakotist.

Kultuuriministeeriumi ning teatrite loidus süsteemi põhjalikuks ülevaatuseks on mõistetav ja osati kindlasti õigustatud. On ju vana tõde, et ei tasu parandada asja, mis töötab, ja üldjoontes pole teatrites lahti midagi sellist, mis nõuaks kiiret kirurgilist sekkumist. Külastuste arv on kerkinud miljoni piirist ülespoole, uuslavastuste arv kasvab, kunstisündmused on harvad, ent keskmine tase püsib professionaalne.

Kas mistahes uus süsteem muudaks kunstilise pildi põnevamaks? Kas endiste riigiteatrite, nüüdsete sihtasutuste tegevus vajaks ülevaatust? Kas uutel tulijatel, aina lisanduvatel väike- ja projektiteatritel, oleks võimekust pakkuda midagi sootuks uut, mis seni takerdunud rahastamismudeli taha?

FOTO: Pm

Mis on valesti?

Praeguse rahastamisskeemi suurim puudus on jäikus. See põlistab ja konserveerib, ent jätab imeväikese mänguruumi nii vanade olijate kunstiliste kordaminekute vääristamiseks kui ka uute tulijate toetamiseks. Sestap võiks süsteemi peenetundeline tolmust puhastamine olla kõigi osapoolte huvides. Sest kultuuripoliitikat – kui selle all mõista enamat kui säilitamine – praegune mudel ei võimalda.

Teatritel, kes kümme aastat tagasi, kui rahastamisalused paika pandi, jalga ukse vahele ei saanud, läheb see iga aastaga aina keerukamaks. Kuna eelarve kasvu neelavad poolkohustuslikud, kõigile osapooltele harjumuslikuks saanud kulud.

Mehhaaniline matemaatika on aastate vältel võimendanud ka raskesti seletatavat ebavõrdsust vanade olijate vahel, kus sihtasutustena tegutsevad draamateatrid said 2013. aastal külastaja kohta umbes 13 eurot riigitoetust, ent näiteks Ugala ja NO99 enam kui 20.

Vene Teatris kerkis see arv kriitilisel ja kriisilisel aastal koguni 38 euroni külastuse eest, aga force majeure’i eest pole kaitstud ükski teater. Vene Teatri toetamine on kindlasti kultuuripoliitiline otsus ja nõnda tasuks see ka keerutamata kirja panna. (Kui kultuuri toetamise peapõhjus on kunstiväline, peaks ühtlasi küsima – kas seda ülesannet ei saaks paremini täita muudmoodi?)

Halduskulude kompenseerimise mehhanism, mille järgi saavad teatrid toetust kõigi majade keskmise ruutmeetrikulu alusel, karistab kaudselt kokkuhoidlikkust, sest teatritele, kes saavad hakkama keskmisest odavamalt, makstakse kinni tegelikud kulutused. Mis innustab kulutama pisut enam, kergitades sellega keskmist ja võimendades lumepalliefekti.

Veelgi mõtlemapanevamad on käärid eraetendusasutuste ehk väike- ja projektiteatrite vahel, kus joonistub välja selge esikolmik: Von Krahl, VAT ja Theatrum. Nende tegevustoetus külastaja kohta on võrdne või sootuks kõrgem mitmete sihtasutuste omast. Von Krahli toetus tõusis 2013. aastal peaaegu 27 euroni ehk kaks korda suuremaks kui näiteks Eesti Draamateatril. Sedavõrd märgatav vahe mõjub vaieldamatult kultuuripoliitilise sõnumina ..., ent kahjuks pole eristuse alust üheski dokumendis sõnastatud.

Enamik väike- ja projektiteatreid, kes kultuuriministeeriumilt tegevustoetust saanud (viimastel aastatel on nende arv kõikunud 11 ja 14 vahel), peavad hakkama saama parimal juhul mõneeurose toetusega külastaja kohta või ajama läbi oma rahakotil. Kunstilisi kriteeriume aluseks võttes tundub näiteks arusaamatu, et projektiteater Kell 10 on kümne tegutsemisaasta jooksul toetusnimekirjast sootuks välja jäänud.

Tühja neist numbritest ja kääridest tegevustoetuste vahel. Nüüd juba juurdunud süsteemi põhihädad on muus – rahastamise alused ei võimalda ellu viia sihistatud kultuuripoliitikat ega hinnata rahastamise tõhusust ja mõju.

Nii on võimatu öelda, kas on põhjendatud, et riigieelarvest kokku 5,6 miljonit eurot toetust saav Vanemuine toob lavale kunstiliselt riskivaba «Ooperifantoomi». See projekt paneb kulmu kergitama.

Samas pole võimatu, et toetus on eesmärgipärane – vast kompenseerib puhtatõulise kommertslavastuse tulu eesti uue dramaturgia või omamaise ooperi tellimise ja lavaletoomise riski?

Kuni raha jagamise alused on läbipaistmatud, jääb taoline loogika siiski vaid mõttemänguks, mille paikapidavust on võimatu kontrollida.

FOTO: Pm

Alustame algusest

Teravkeelne Bernard Shaw on öelnud: «Kõigi meie nimed tahavad natukene tolmupühkimist; aga küürimist nad ei kannata.» Hullumeelne oleks ka teatrite rahastamise revolutsiooniline muutmine, ent aluspõhimõtted vajaksid rahulikku ja konstruktiivset tuulutamist.

Alustame algusest. Küsimusest, mis tundub oma iseenesestmõistetavuses naeruväärne: miks me üldse maksumaksja rahaga teatrit toetame? Kas peapõhjus on turutõrgete tasakaalustamine – sest tehnoloogia areng ei kandu teatrisse üle võrdselt teiste majandusharudega ja «Hamleti» mängimiseks on 2014. aastal vaja täpselt sama palju näitlejaid kui 1602. aastal? Või on olulisim ühiskonna sidususe ja sotsiaalse võrdsuse tagamine, haritud kodanike kasvatamine? Ehk hoopis rahvuskultuuri säilitamine, kultuur kui riikluse alustala? Või esteetilised põhjused – särava, uuendusliku, professionaalse teatri jätkusuutlikkus?

Loomulikult, kõik need tahud on olulised! Rahvuskultuuri püsimine, noorte kasvatamine, professionaalsete repertuaariteatrite võrgustik, teatri kättesaadavus, uuenduslikkus. Seda rida võib kärpida, laiendada, tihendada. Esmalt tuleks paika panna eelistused ja fookus. Sest nappi kultuuriraha ei jätku kunagi kõikjale.

Teatripoliitika ümbermõtestamist võiks alustada rahastamise jagamisest kolme suurde lahtrisse: teatrimajadega seotud kulud, püsitruppide ülalpidamiskulud ning kunsti ehk sisu ja värskust toetav eelarveosa. Ilmselt nõuab igaüks neist kolmest vaalast rahastajalt võimet eri kaugusele tulevikku näha. Teatrimaja rahastades tuleks mõelda kümne ja enama aasta kaugusele, truppi rahastades viie-seitsme aasta kaugusele ning kunstiväärtust võiks hinnata kuni kolme aasta kaupa. See tagaks majade ja truppidega teatritele kindlustunde, ent ei põlistaks neid aastakümneteks, ühtlasi võimaldades kunsti sündi kiiresti rahaga toetada.

Seejärel tasuks kainelt kaardistada teatrikinnisvara – kas me vajame järgmisel paaril kümnendil täpselt neid teatrimaju ja kas praegune regionaalne jaotus on optimaalne. Mistahes maja sulgemine on äärmuslik, kuigi võimalik lahendus. Aga samavõrra õigustatud võib olla mõne Rakverest idas või Tartust lõunas asuva mängupaiga toetamine, ehk hoopis lisasaalid Tallinnas või Tartus.

Kõige peenetundelisemat lähenemist vajab püsitruppide arvu ja suuruse küsimus. Siin võiks alustada ootuste täpsest ja numbrilisest sõnastamisest. Kui palju uuslavastusi ja etendusi me ühelt või teiselt näiteseltskonnalt ootame? Kas nende roll on täita igal õhtul üks või mitu statsionaarset teatrisaali? Kas nende katta on mõni kultuuripoliitika võtmeülesanne: noore publiku teatrisse toomine, külalisetendused püsiteatrita paikades, eesti omadramaturgia arendamine, eksperimentaalse teatrikeele otsingud? Nende vastuste põhjal saab võrreldavalt otsustada, kas trupi optimaalne suurus on 10, 20 või 30 näitlejat. Unustamata, et jutt käib üksnes riigi toetusest – 20 püsinäitlejaga trupp võib projektide puhuks paisuda mitmekordseks; teater, millele riik annab toetust sajaks etenduseks aastas, võib mängida 200, aga siis on see omaniku raha ja risk.

Eesmärkide seadmine aitab valida sobivaimad rahastamisviisid: vahel on kõige mõistlikum riigi otsetoetus, mõnel puhul projektitoetus, kusagil piisab ehk maksusoodustusest. (Erinevalt Eestist annavad 22 ELi riiki teatripiletitele käibemaksusoodustusi. Mõtlemise koht, kui tahame, et piletihind püsiks ka meil taluvuse piires.) Mõnd toetust saab jagada mehhaaniliselt ja Exceli tabeliga, teine nõuab kirglikku sisulist arutelu.

Kui rahastamise peamine argument on, et teatrikunst ei suuda kasvatada efektiivsust kunagi võrdselt majanduse keskmisega (see on vististi kõige kõvem ja vettpidavam majanduslik argument kultuuri rahastamise poolt), siis on ilmselt õigustatud palgatoetuste süsteem, nii et riik toestab paratamatut tulemuslikkuse mahajäämust.

Kuigi – toetusejagajate kõrvas võiks samas tiksuda küsimus, miks õige palju väärtuslikku kunsti piletihinda kergitades ots otsaga kokku tuleb.

Kui seame esiplaanile kunstiväärtuse, siis tundub kõige paremini sobivat asjatundjate kogu mudel ning selle eelistamisel tuleks jõuliselt suurendada ministeeriumi juures tegutseva rahastamiskomisjoni võimupiire ja vastutust.

Ükski variant ei ole iseenesest õige või väär, ainuõige või õiglane. Ent nende suur voorus on, et toetuse maksmise eesmärgipärasus on hinnatav ja toetusesaajate positsioon võrreldav – miks tema sai raha ja mina mitte.

Kui toetamise eesmärgid ja alused selged, on hindamiskriteeriumide valik ja osatähtsuse määramine juba suhteliselt selgepiiriline ülesanne. Kunsti sünd on alati harukordne, ennustamatu ja subjektiivne, aga arusaadavale vundamendile toetuv rahastamissüsteem aitab vastata küsimusele – kas me saime teatritelt oma raha eest seda, mida ootasime? Või saime hulga sootuks ootamatuid asju? Siis saab korrigeerida ootusi, ülesandeid ja rahastamiseelistusi. Või sõnastada ümber eesmärgid.

Teatrite rahastamise korrastamine on kultuuriministeeriumi 2015. aasta tööplaanis. Sellest võib saada kerge kosmeetiline protseduur, millega rahastamise alused ja etendusasutuse seadus enam-vähem kooskõlla kirjutatakse. Põhjapaneva reformi alustamine tunduks ministri täie teadmise juures sooritatud harakirina. Või kultuuripoliitilise pöördepunktina.

Tagasi üles