Kiirarvustus: «Kääbik 3» ehk muinasjutu lõpp

Hendrik Alla
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lööge need päkapikud mättasse! «Kääbik: viie väe lahing»
Lööge need päkapikud mättasse! «Kääbik: viie väe lahing» Foto: outnow.ch

Homme esilinastub Eestis maailma Peter Jacksoni Kääbikutriloogia viimane film «Kääbik: viie väe lahing». Postimees nägi filmi juba ära ja annab kähku aimu, mida homselt suurpäevalt oodata. 

Mäletatavasti lõppes eelmine film «Kääbik: Smaugi laastatud maa» kaadriga, kus Bilbo Järvelinna poole lendavale raevunud Smaugile järele vaatab ja sosistab: «Mida me küll tegime…». Triloogia lõpuosa algab kaadri pealt samast kohast – ei mingit eellugu ega sisuseletust. Jackson  on kindel, et kõik saalisistujad on veendunud «Kääbiku» fännid.

Küllap ei riku ma kellegi filmimõnu ära öeldes, et Smaug leiab kiiresti oma märja otsa ja Benedict Cumberbatchi (Smaug) mõnusat lohejuttu nii pikalt nautida ei saa, kui teises osas. «Viie väe lahingus» ei toimu üldse eriti lugu edasiviivaid sündmusi. Pinge on juba eelmise filmiga oma haripunkti saavutanud ning jutustada pole nagu õieti midagi.

Sellegipoolest suudab Jackson sellest 2 tundi ja 24 minutit vältava vaatemängu teha. Erandina J.R.R. Tolkienist, kelle samanimelise raamatu järgi saaga vändati, pole Jackson teab mis jutuvestja, küll aga showmeister. Ma arvan, et julgelt pool tervest filmist võtavad enda alla sõjastseenid, nii massilahingud kui kangelaste duellid. Jäsemeid ja päid raiutakse maha koormate kaupa, aga see on meeldivalt peresõbralikuks tehtud. Mul on elu jooksul ninast rohkem verd voolanud, kui seda terve viie väe lahingu vältel ekraanil näha sai. Ilusad puhtad surmad.

Ma ei oska öelda, kui autentseks taaskehastamisentusiastid hindavad linal jooksvat keskaegset lahingutaktikat, relvi ja võitlusvõtteid, aga siin oli amatööri jaoks toredaid leide. Näiteks sõjasigadel, -sokkudel ja -sikkudel ratsutavad päkapikud.

Puhtalt sündmuste plaanis oleks piisanud ka tunnisest lühifilmist. Lugu saab lihtsalt otsa. Tee mis teed, alla 300-leheküljelisest raamatust ikka 3x2,5 tunnist sisutihedat filmi välja ei venita. Isegi siis, kui sinna uusi liine sisse põimida. Pean siin silmas Azogi liini ning haldja ja päkapiku armulugu. No mis teha, et Tolkien lasteraamatusse ühtegi liikidevahelist (sest haldjad ja päkapikud peaksid ju ikka eri liikidest humanoidid olema) traagilist armulugu ei kirjutanud. Igasugune kooseluseadus kahvatab selle kõrval.

Ei juhtu midagi, kui see film kinos vaatamata jätta. Aga sel puhul tuleks ta üldse vaatamata jätta, sest väiksemale ekraanile see lihtsalt ei sobi. Ei tööta.

«Kääbiku» esimene film teenis maailmas üle miljardi dollari ja teine napilt alla selle. See näitab, et fänniarmee on sama arvukas, nagu orkide oma triloogia viimases filmis. Küllap on tänavugi kinosaalid täis. Kes tahab Jacksoni suurejoonelisest vaatemängust kõik kätte saada (sest nagu öeldud, peamiselt vaatemäng see ongi), peaks ootama järgmise nädala lõpuni, kui Tallinnas avatakse Kosmos IMAX kino ja «Kääbikut» linastatakse. Tõsi, piletihindadest pole veel midagi teada. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles