Alasti Ene-Liis Semper

Marika Vaarik, Rea Lest ja Eva Klemets lavastuses «Tüdruk, kes otsis oma venda».

FOTO: Tiit Ojasoo/ Teater NO99

Istun NO99 saalis ja tunnen, kuidas iga minutiga läheb hingamine raskemaks. Laval ei kasutata peaaegu üldse kõnet, muusikat; minule aga hiilib ligi nohu, aevastada ega nuusata ei saa, isegi hingamine tekitab müra.

Sellises õhupuuduse seisundis tabab mind valgustus – ühel hetkel näen kõike Ene-Liis Semperi silmade ja ajuga (ning südamega), mõistan, miks ta just sellise loo just nii lavastas.

Saan aru, miks on NO99 laval noormees (Jörgen Liik), kes püüab külma ja osavõtmatu noore naise tähelepanu võita. Miks lunib tüüpilise modellipilguga ja olekuga alasti naise (Rea Lest) pilke eneseimetlejast keskealine mees (Raivo E. Tamm) ja tema orjalikult abivalmis abikaasa (Marika Vaarik) ning klammerdav kuivik-vanapiiga ehk noormehe tädi (Eva Klemets).

Kuni selle hetkeni oli laval vaid arusaamatu sebimine, liigutused, mis äratasid mälestusi Ene-Liis Semperi kunagistest performanceʼitest, ent kõik kokku oli kuramuse igav.

Ene-Liis Semperi loodud, kujundatud ja lavastatud «Tüdruk, kes otsis oma venda» on lugu, naisest, kes on pühendanud end mehe ideele. See naine on end ohverdades toetanud meest, kes võib küll olla naisele tänulik, kuid samas igatseb see mees nüüd juba midagi või kedagi muud. Mehe isu on kasvanud ja naisest on saanud mehele partner (ehk ka sõber?).

Marika Vaariku tegelaskuju lõikab kööginoaga eneselt rinnad, selleks et Raivo E. Tamme mängitav mees saaks teha ajakirja Mina – lehekülgede kaupa pilte ja tekste vaid sellest mehest, ei kellestki teisest. See on unistus, mis lähebki täide, ainult et keegi peale mehe seda ajakirja ei vaja. Noor naine, kellele mees seda ajakirja soovib kinkida, keeldub, ta pole huvitatud ühe keskealise mehe eneseimetlusest. Noor alasti naine otsib oma teed.

Alasti noor naine ja rindadest loobunud vanem naine on tegelikult üks ja sama. Vähemalt vanem naine näeb end minevikus samasugusena – eneseteadliku, iseseisva, otsingulisena, kättesaamatu ja ihaldatavana.

Samas pole vanema naise eneseohverdamine soetud mehega, vaid ideega. Võib-olla on/oli selleks ideeks, et igal tüdrukul on vennad. Kuid ühel hetkel, mil on mööda läinud mõned aastad (99 lavastusest on publikuni jõudnud 47), võib uskumine kõikuma lüüa, tekib kõhklus, et võibolla polegi vendi, vaid on egod, mehed ja naised, kirg ja iha. Siis istudki sa diivanile ja vaatad korraks asjale (elule) kõrvalt.

Marika Vaariku tegelaskuju (kes tegelikult on Semper ise) polnud etenduse lõpuks küsimustele, mis oli selle kõige mõte ja kui suurest tükist iseendast ma olen loobunud ja kas üldse olen loobunud, veel vastust leidnud. Kuid kindel on, et NO99 laval asuval diivanil istuvale naisele pole enam miski endine.

Sümboolne on seegi,  et alasti noore naise rindu publik ei näe, need on kogu etenduse juustega varjatud. Samas paljas ihu, mis peaks vaataja ees paljastama kõike, on tegelikult veelgi suurem varjaja, sest alastus võib takistada vaatamast vormist kaugemale, sügavamale.

Kunagi ostsin ühest kasutatud asjade poest mitu kilekotti puslesid, mille karp ehk eeskujuks olev pilt oli puudu, ning seetõttu oli puslede kokkupanek seotud pinge, teadmatuse ja põnevusega. NO99 «Tüdruk, kes otsis oma vendi» on umbes samasugune puslekott – hunnik arusaamatuid tükikesi, mis õigesti kokku panduna annavad perepildi. Tegelikult on NO99 lavastus oma olemuselt väga lihtne armastuse, loobumise ja armukadeduse lugu, mis on aga antud edasi teistsuguste sõnadega (sõnade puudumisega).

Kavalehelt leiab intervjuu Ene-Liis Semperiga, kes tunnistab, et ajas prooviperioodi ajal ühel ööl Tiidu (NO99 juht ja Ene-Liis Semperi abikaasa Tiit Ojasoo) üles, et mehele öelda: «Tiit, appi, ma sain praegu aru, et ma olen laval jumala alasti!» Nii ongi, Ene-Liis Semper on ses lavastuses rohkem alasti kui Rea Lest laval.

Arvustus

«Tüdruk, kes otsis oma venda»

Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper

Esietendus 13. novembril 2014 Teater NO99s.

Tagasi üles