Kuidas algajaid pagareid kiusatakse

Evelin Ilves esitles raamatut «Leib. Ilo & Vägi» Arvo Pärt

FOTO: Tiit Mõtus

Nii kui Evelin Ilvese raamat ilmus, oli hinnang teada: prouakese egotripp.

Nagu oleks vähe eelnenutest:

1. ......................

2. ......................

3. ......................

Anna vastust, Evelin, kes sa niikuinii naisõiguslaste konverentsidel suvaliste meestega sosistad!

Niimoodi, korraliku rusikastaskus kodanikuna, teose karvustamist alustati.

Siis tuli väejuhatus ja võttis raamatu ära.

Et mis sina ka tead, kui mõne saia vahel küpsetada suudad, siis on maailm kaagutamist täis, aga kui untsu läheb, pilgutatakse silmakesi, justkui polekski teinud. Pole lugemisvara lollidele.

Väejuhatuse vastu ei saa. Nemad ei võitle ausalt, vaid mehhaniseeritult.

Istus siis, luges. Mina tegin ennast võimalikult nähtamatuks.

«Väga äge raamat,» teatas väejuhatus nii viie minuti pärast, «mis egotripp? Esimene retsept on Evelini oma tütar ja see on täiesti õige leib! Voh! Evelini ennast pole veel leidnud...»

Veel viis minutit hiljem.

«Ossa, Kihnu Virve on saia teinud!»

Näita, tahtis ahjumustriliseks muutunud kameeleon öelda, aga polnud justkui mõtet.

«Ossa, kui äge sai!»

Ossa on ladina keeli kondid, nentis mimikroloog, aga hoidis noka maas.

«See on väga hea raamat,» kinnitati veel kord, «katsu sa vaid midagi halvasti öelda!»

Ma pole mõelnudki, mõtlesin mina. No tõepoolest, kunagi ajakirjanikupõlves on Evelini küpsetatud leiba hamba vahele saadud ja hea oli. Ikka tõsiselt hea, tõi meelde aja, kui poldud veel lolliks mindud, kõik oli ees, maailm tundus päikeseline ja igavene. Miks peaks vigisema? Pealegi, kui kunagi feministid vingusid, kuis presidendiproua kahtlaste isikutega sosistab, seeasemel et täie tähelepanuga kuulata loengut «Naiste keha on teistsugune kui meestel, nad elavad kauem ja kehvemini», kauplesin ma tegelikult talt väejuhatuse enda käsul leivajuuretist! Mis ainult minu laiskuse tõttu saamata jäänudki on. Siiani pakub lõbu mõte vahipataljoni poistega vaidlemisest: mehed, ma tulin juuretise järele, ausalt! «Seis! Samm tagasi!»

Loomulikult ei juletud seda välja öelda. Väejuhatus väljastas juba käsu:

«Nii! Ma teen nüüd sulle karaskit siit raamatust!»

Mis tähendas järgmist. Oberkommando saatis Landseri tundmatusse ehk puid tooma. Käskis tuld teha, jälgida ahju temperatuuri, muud mõistatuslikku. Ise mindi poodi, toodi aineid. Segati midagi, näoga: hoia eemale! Piir läheb siit!

Üsna keeks nägi välja ja oeh, kuis maitses...

Kelle retsept see siis oli, juleti küsida.

«Täis suuga ei räägita!»

Sisuline vastus kah:

«Haa!»

Siis kästi ära märkida raamatus leiduvad leivamäärete õpetused. Et pidada veel asjale juurde andma.

«Lühidalt, kiida taevasse!»

Jah, kas ma nüüd raamatut ennast saaks ise ka lugeda, niuts?

«Ei! Määrid ära! Pärast rasvased näpujäljed peal!»

Nii jäigi.

Arvustus

Evelin Ilves, Katrina Tang

«Leib. Ilo & vägi»

Varrak

191 lk

Tagasi üles