Vaadata tagasi, et minna edasi

Milan Kundera «Naeru ja unustuse raamat»

FOTO: Varrak

Milan Kundera on autor, kes suudab tõsistel teemadel kirjutada sedavõrd kergelt, et vahel lähebki meelest ära, et ta ei kirjuta mitte ainult seksist, armastusest, erootikast, vaid et tegu on silmapaistva ajaloomõtestaja, lausa ajaloofilosoofiga. 

Vahest Kundera valitud tee ongi õige: inimlikke nõrkusi sümpaatselt ja empaatiliselt esiletoovate palade abil söödab kirjanik lugejale sisse esiteks päris palju infot Ida-Euroopa 20. sajandi ajaloo kohta. Ja teiseks paneb ta lugeja mõtlema üksikisiku koha üle ajaloo veskikivide vahel. Muidugi tekib siin enesekorduse oht ning mingis mõttes räägibki ju Kundera kõigis oma raamatutes ikka ühest ja samast, kuid andekas nagu ta on, oskab ta neist ohtlikest karidest elegantselt mööda seilata.

Nõnda polegi ehk väga mõtet arutleda selle üle, millest Kundera kirjutab, sest tänavu kevadel 85. sünnipäeva tähistanud autor on jõudnud juba sellesse staatusesse, kus tema raamatute sisu või vähemasti teemad on tuttavad ka neile, kes teda lugenud polegi. Huvitavam on mõtiskleda Kundera aktuaalsuse üle. Kas ta on veel aktuaalne?

«Naeru ja unustuse raamat» algab anekdoodiga sellest, kuidas Tšehhoslovakkia punajuht Klement Gottwald peab 1948. aasta veebruaris kõnet, peas karvamüts, mille hoolitsevalt andis talle välisminister Vladimír Clementis, kes hiljem maha lasti ja sellelt fotoltki kustutati: «Seal, kus seisis Clementis, on vaid paljas paleesein. Clementisest on järel üksnes karvamüts Gottwaldi peas.» (lk 9) Kas see on aktuaalne? Kes teab ja mäletab tänapäeval veel Gottwaldi ja Clementist? Kes Tšehhoslovakkiatki?

Siin astubki mängu Kundera geniaalsus. Tema empaatiavõime ning oskus osutada diskreetsetele seostele, mis ühendavad kõiki siin maailmas elavaid või elanud inimesi. Nimelt pole selles anekdoodis otseselt olulised ei Gottwald, Clementis ega ajaloo prügikasti rännanud Tšehhoslovakkia Sotsialistlik Vabariik. Jah, neid raamatu avaleheküljel nimetades määrab Kundera järgnevate lugude ajalis-ruumilised koordinaadid, kuid see on ka kõik. Ta kirjutab üldinimlikest asjadest, ihadest, kurbustest ja soovidest ning see, et ta kasutab näitena enda sünnimaad või sealt pärit inimesi, vaid joonib alla sõnumi universaalsust – ma kirjutan neist, sest nemad on mulle tuttavad, näib Kundera ütlevat, kuid sellel lausel on veel teinegi, väljaütlemata pool, mis annab mõista, et iga lugeja mõelgu neile lugudele iseenda jaoks tuttav taust. Ja eks me seda teemegi. Ning naerame. Et unustada.

Kui Kundera loomingu esimene näiline paradoks on universaalsuse rõhutamine konkreetse, ühe riigi, ühe rahva, ühe inimese elusaatuse kaudu, siis «Naeru ja unustuse raamatu» pealkiri kätkeb endas teist paradoksi, mida ehk kõige paremini esindab teose neljas osa «Kadunud kirjad». Selles püüab «ühe Lääne-Euroopa provintsilinna» (lk 105) kohvikus ettekandjana leiba teeniv lesknaine Tamina saada tagasi koju Böömimaale jäänud kirjavahetust oma nüüdseks surnud abikaasaga. Ta tahab neid kirju selleks, et unustada. Unustada saab ta vaid meenutamise kaudu. Vaid millegi taas läbi mõtlemine, tunnetamine ja nutmine on see, mis laseks Taminal teha minevikuga lõpparve ja minna edasi. Hea küll, ta ei saa kirju kätte, kuid nende tagaajamise protsessi kaudu saab ta aru selle tegevuse mõttetusest. Ja saab aru, et tuleb minna edasi.

See on aga suur ja võimas ajaloofilosoofiline üldistus, millele tasuks mõelda Eestiski: me saame unustada vaid mäletades ja minna edasi vaid tagasi vaadates. Ja naerdes. See on väga oluline. Ei tohi naermist unustada!

Ehk siis – Kundera on jätkuvalt aktuaalne. Ja jääb selleks veel kauaks-kauaks. Ilmselt nii kauaks, kuni on inimesed ja võim ja nendevaheline konflikt. Ehk siis alatiseks, tundub...

Arvustus

Milan Kundera

«Naeru ja unustuse raamat»

Tõlkinud Pille Kruus. Varrak, 2014. 277 lk

Tagasi üles