NUKU jõulutükid panevad mõtisklema

Esme Kassak
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hetk lavastusest «Võlupood».
Hetk lavastusest «Võlupood». Foto: Nuku

 Tänavu pakub NUKU jõuluetendusteks uue kuue ja sisu saanud «Tuhkatriinut» ning maagilist «Võlupoodi».

 

Pühapäeval esietendunud «Võlupoes» jätkab nukunäitleja ja lavastaja Sandra Lange oma kunstnikuhinge väljaelamist. Kui eelmisel aastal joonistas ta ühe etenduse jooksul täis poognatäie paberit, siis seekordne tööpõld on märksa laiem ning laval avaneb üsna põnev pilt. Ei ole hirmutav ja pole ka roosamanna, vaid midagi mõnusalt müstilist. Wellsi lühijutul põhineva tüki sisu on iseenesest lihtne: sel ajal kui isa (Andres Roosileht) on sõna otseses mõttes ninapidi töös, hakkab tütre (Katri Pekri) ümber juhtuma mitmeid imesid. Kägu kukub otse sülle, tüdruku seljale kasvavad tiivad, riiulist vupsab välja kilpkonn. Visuaalseid trikke on sedavõrd osavalt kasutatud, et ega saalis päris täpselt aru saagi, kuidas balletisussid tüdruku jalas asenduvad saabastega. Olgu-olgu, saab ikka aru, aga jääb ka piisavalt seda maagilist hõngu. Ka täiesti ees istuvate väikeste vaatajate jaoks on kõik kui päris ja see on jõuluajal tähtis.

«Võlupood» on ehe visuaalse teatrikunsti näide, kus silmaga nähtav kõneleb enda eest ning tekstil on minimaalne roll. Töiste kohustuste kõrval oskus näha elu olulisi pisiasju on sõnum, mis sobib hästi jõuluaega, kuid on aktuaalne tegelikult aasta läbi. Moodne papa istub nutitelefonis või arvutis ja muudkui asjatab. Tõsiseks möödalasuks võib aga pidada dollari märki rahaasjade sümbolina, sest lapsed on vägagi «eurostunud». Seda tuli siis hiljem üle seletada. Päris hästi ei saanud lapsed aru ka paberi kujul kohvrist (või sülearvutist) välja voogavast «tööst». Aga eks selline see tänapäeva töö ole – pealtnäha abstraktne. Lapsed nautisid väikeseid maagilisi momente võlupoes ning rõõmustasid õnneliku lõpu üle, suured võtsid oma märkamise sõnumi kaasa.

Märksa suurem elevus on olnud «Tuhkatriinu» ümber, millest on praeguseks hetkeks nukuteatris sündinud juba üsna mitmes versioon. Sedapuhku on lubatud Peeter Sauteri sulest pipilikku kuke seljas ratsutavat uljast Triinut, kelle loo on helisema pannud Rein Rannap. Paljulubav. See aga, et suhteliselt alguses laiub laval surnuaed ja toimub matuserongkäik, pole sugugi nii paljulubav. Tõsi, eks need muinasjutud ole lähemal süüvimisel kõik kuidagi väga sünged, et õppetund tuleks selgelt välja, kuid kas kõike sünget või negatiivset nii palju võimendada ühes armsas, taluloomade ja -õuega algavas tükis? Etendus tekitas vastakaid tundeid ja ega neist õieti lahti saanudki. Mitte ainult võõrasõed ei olnud vägivaldsed, vaid jõhker oli ka nende ema, kes konkureeris omaenese tütardega ja flirtis koguni printsiga. Jah, viimasel ajal pööratakse üha rohkem tähelepanu koolikiusamisele ja ka perevägivallale, aga kas selle peaks kõik ikka nii üheselt peegeldama ühte jõuluaegsesse lastetükki?

Vastakaid tundeid tekitas seegi, et lavakujundus, tükk ise ja muusika rääkisid kohati justkui eri lugusid. Lavakujundus on pigem helge, lugu ise kaldub mõneti süngusse (kaklustest ja inetutest solvangutest kuni hauataguste häälteni), Rannapi lood kannavad oma mitmekesisuses välja minimuusikali mõõdu, kuid sõnad on sõnad. Sarnaselt «Võlupoega» on ka «Tuhkatriinusse» sisse pugenud töö teema, mis võtab lastelt ja perelt tähelepanu. Kaasaegse versiooni järgi töötab Triinu isa Soomes ja sestap pole hästi kursis pere tegemistega ja tütre muredega. Samas on stseen, kus Triinu sorteerib tuhast herneid poole ööni ja isa kehitab vaid õlgu, et saa hakkama ja läheb magama... Kui aga vaja pidulikult pulmast osa võtta, siis on kõik kohal. Ehk on seegi kiire elutempo peegeldus, et meil pole pahatihti aega süüvida lähedaste eludesse? Aga mis sõnum jääb lapsele? Hea Triinu lubab pulmapäeva puhul õela võõrasema ja kasuõed vangist välja. Hea võidab kurja, aga kuri kurja palka ei saa. «Pisikuriteod» päädivad tingimisi karistusega, piisab šokivangistusest. Ehk tõesti, on ju jõuluaeg.

ARVUSTUSED

«Tuhkatriinu»

esietendus 30. novembril NUKUs

Teksti ja laulusõnade autor Peeter Sauter

Lavastaja ja valguskujundaja Taavi Tõnisson

Kunstnik Liina Unt (külalisena)

Helilooja Rein Rannap (külalisena)

Muusikajuht Kaire Vilgats

Osades: Liivika Hanstin või Liis Haab (külalisena), Tiina Tõnis, Riho Rosberg, Taavi Tõnisson, Katariina Tamm, Tarmo Männard, Lee Trei, Mihkel Tikerpalu

«Võlupood»

esietendus 7. detsembril NUKUs

Autor Herbert George Wells

Dramatiseerija, lavastaja ja kunstnik Sandra Lange

Konsultant Vahur Keller

Helikujundaja Ekke Västrik

Valguskujundaja Targo Miilimaa

Osades: Katri Pekri, Kaisa Selde, Jevgeni Moissejenko, Andres Roosileht ja Alice Kirsipuu

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles