/nginx/o/2014/12/11/3599797t1h8c36.jpg)
Stepan Karja raamatut «Eelkoolid» saab iseloomustada sõnadega armas ja helge. Sest just need emotsioonid jäävad kõlama tänapäeva mõistes väga närustes tingimustes kasvanud Stepan Karja meenutusi lugedes.
Helge lapsepõlv närustes tingimustes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karja vahendab lugejatele oma lapsepõlve, elu 1930.–40. aastatel Setumaal, aga see pole pelgalt ühe perekonna lugu. Karjade omavahelised suhted, tema vanemate suhted külaga, sugulastega, hirmud ja igatsused on üldistatavad tollasele ajastule ja külaühiskonnale.
Kui tõetruu pildi autor 1930.–40. aastate Setumaa külaelust maalib, ei ole mina pädev hindama, aga tema kasutatavad värvid on mõjuvad ning pilt mõjub realistlikult. Tegelikult võiks see 536 lehekülge paks raamat olla kohustuslikuks lugemiseks Eesti minevikust huvitatuile, aga eriti neile, kes õigel ajal ei taibanud / ei saanud rääkida oma vanavanematega. Karja raamatust tulevad hästi esile näiteks Tammsaare tekstidest tuttavad mõttemustrid, ajastu kombed ja tabud.
«Eelkoolide» sündmused on edasi antud lapse pilguga, kuid lapse, kes on peidus juba kõrgesse ikka jõudnud autoris. Seetõttu on «Eelkoolid» rohkem kui mälestusteraamat, kasvades 20. sajandi lugu jutustavaks romaaniks. Olen nõus raamatu tagakaanel kirjutava Hando Runneliga, kes võrdleb «Eelkoole» «Väikese Illimariga».
Lugu oskab vana ajakirjanik suurepäraselt jutustada, Karja tekst on ladus, õigetes kohtades pingestatud ning vaatamata raamatu paksusele sugugi mitte veniv. «Eelkoolid» on suurepärane talveraamat, mida külma eest villastesse tekkidesse mähituna praksuva kaminatule ees mõnuledes lugeda, aga sama hästi sobib see ka palava päikese eest heinalakka peitu pugenud lugejale.
«Eelkoolid» on meie kõigi minevikust, mis siis et Setumaast.
ARVUSTUS
Stepan Karja
«Eelkoolid»
Ilmamaa, 2014
536 lk