Dawn of Midi kontsert on nagu kollektiivi viimase albumi «Dysnomia» algusest lõpuni jutti kuulamine. See tähendab tund aega väsitamatut, puhast ja ühtlast helidekeelt. Ühtpidi oli üllatav, et meeste musitseerimise vahepeal polnud ühtegi vaikusehetke, teisalt lasi nende transs publikul ühe pika meditatsiooni läbi teha. See ei olnud tavaline meditatsioon, vaid rikastatud ootamatute võngete ja viguritega, mis mõjusid pulsisagedusele ergutina. Silmad kinnipannes võis unustada, et esitatav muusika sünnib tõepoolest siin ja praegu, elavate inimeste ja instrumentide loome kaudu ega ole tehnoloogia sünnitatud. Hella minimalistliku joone pidevust hoidis oma oma akustiline bass Aakaash Israni kätes, enim võnkeid kutsus esile Qasim Naqvi ja ilu lõi Amino Belyamani. Brooklini kolletiivi looming on valmis kontseptsioon, meeste enda nägu ja tegu. Aus. Midagi lisada ei saa, ära võtta ka ei taha – dünaamiline, mitmekülgne ja meloodiline helidemaa.
Tänavune jõulujazzi hakkab lõppema. Antud kontserdi nagu ka paljude teiste kavas olnute puhul, ei ole tegemist jazziga. On see kasvavate ja laienevate muusikafestivalide paratamatu nähtus? Kas žanripuhtus kaob, sest liigne niššikuse hoidmine väsitab publikut ja/või hakkab festivali tegijatel endal igav? Üheks põhjuseks on soov suuremalt ja arvukamale vaatajas-kuulajaskonnale sündmust korraldada, sellepärast laiendatakse algselt endale seatud kindlaid määratlusi ja piire, isegi kui need nimes seisavad. Tegemist on tendentsiga, mis on tabanud arvukalt muusikafestivale. Tuues kaks kohe meenuvat näidet, siis mitut folkkontserti külastasite Viru Folgil või üle lombi Provinssirockil roki omi, kui sinna sattunud olete? Muusikamaailma peegeldusena mitmekesistuvad festivalid nagu žarnimääratlusedki. Anne Erm ütles Dawn of Midi kontserti sissejuhatuses, et kuigi tegu pole jazzkontserdiga, peab ta Jazzkaare publikut piisavalt avatuks, et antud kogemusi nautida.