Kui teile on meeldinud Urmas Vadi varasemad raamatud, siis meeldib ka «Kuidas me kõik reas niimoodi läheme». Nüüd võiks panna arvustusele punkti, sest kõik oluline on öeldud.
Vadi on Vadi, siin pole enam midagi teha
14. detsember 2014, 18:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See ei tähenda, et Vadi end kordaks. Õigemini, loomulikult ta teeb seda, umbes nagu hevibänd pakub harimata kõrvale ikka ühesugust müra, kuid treenitud pikajuukseline tabab kitarrikeelte pinina erinevaid nüansse.
Vadi uusima raamatu märksõnaks on sisemine segadus ja meeleheide. Seetõttu saab «Kuidas me kõik reas niimoodi läheme» raamatut nimetada ka kasvamise looks – iseend haletsev pehmo peab saama iseendaga sõbraks. Pehmo rollis on taas Urmas Vadi ise, segades talle omaselt fantaasiat ja reaalseid fakte. Õpetajana astub lugejate ette Vadi kunagine õppejõud Rudolf Allabert, kes on Vadi lugudest juba vana tuttav.
«Kuidas me kõik reas niimoodi läheme» on Vadi üks siiramaid raamatuid. Vigurdav ja absurdihuumorit pakkuv tekst kõneleb Vadist enese kinnijooksmisest, mida võib nimetada nii loominguliseks kui ka keskeakriisiks. Eks tegelikult tegeles samade teemadega ka Vadi eelmine raamat «Tagasi Eestisse», kuid nüüd on autor jätnud eestlaste identiteedi kõrvale, tegeledes nüüd vaid «oma nahaga».
Samas ei mõju ta lood sugugi pihtimusena, vaid pigem anekdootidena, mis on omandanud televisiooni sobiva paarikümneminutilise seriaali mõõtmed. Mõni osa on tekstiliselt tihedam, mõni vajanuks aga pisut kääre. Selliseks on raamatu ava- ja nimilugu, mis oma lõputus korduses annab samas võtme kogu ülejäänud kogumiku mõistmisest. Vadi tekste on kerge lugeda isegi siis, kui need võivad olla tsipa venivad (näiteks «Peied»).
«Kuidas me kõik reas niimoodi läheme» koosneb täiesti iseseisvalt püsti püsivatest novellidest, mis kokku moodustavad terviku. Urmas Vadi nimeline nimitegelane pole enesehaletsemisest veel täielikult loobunud, kuid lootus, et mees end päris põhja ei joo, on olemas. Ent kindel on, et Kõvaks Meheks ta ka muutus. Jumal tänatud.
Mitte midagi pole teha, Vadi on Vadi ja tal on välja kujunenud stiil, mille nautimiseks peab omama temaga ühte veregruppi. Minul on.
ARVUSTUS
Urmas Vadi
«Kuidas me kõik reas niimoodi läheme»
Tuum, 2014, 230 lk