PÖFFi programmifilme vaadates ei saa alati suurepärast filmikogemust. See ei tähenda, et need filmid on halvad - need võivad olla vaid võõrastavalt harjumatud.
Elades kellegi teise elu ehk esmatutvus PÖFFiga
15. detsember 2014, 12:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võõrapärase filmikunsti vaatamine muudab tähelepanelikumaks ja sunnib märkama ka seda, mis jääb tavaliselt märkamata. Hollywoodi filme jälgides olen harjunud tavapärase režissööritööga, kus süžee on etteaimatav ja stseenide kompositsioon harjumuspärane.
Filmid nagu Iisraeli režissööri Sophie Arturi debüütfilm «Org» pakuvad vaheldust ning tõstavad filmi tegevuse asemel fookusesse tegelased. Eksootilisemates paikades (nagu Iisraelis) valminud filmid avardavad tahes-tahtmata vaataja maailmapilti. Sellistes filmides löövad esile väärtushinnangud, millega pole harjunud kokku puutuma. Kinosaalist väljudes tekib soov elu läbi uue prisma vaadata.
See ei tähenda, et PÖFFil peaks ainult eksootilist filmikultuuri vaatamas käima. Need läänemaailma filmid, mis PÖFFile satuvad on enamasti märkimisväärselt head. Vapustava elamuse sain ma filmist «Whiplash». Film on kui kiirenev trummisoolo, mis areneb aeglasest rütmist tulise keeristormini. «Whiplashi» kulmineerub ühe kõige võimsama lõpustseeniga, mida olen kinos näinud. «Whiplash» üks kindlasti üks nendest filmidest, mida peaks kinosaalis vaatama - kodus telekaekraanilt vaadates ei kandu filmi energia üle.
Mind puudutas film «Metsik». Omapäraseks teeb filmi viis, kuidas lugu jutustatakse. Film jälgib peategelase matka läbi Põhja-Ameerika looduse. Naise mineviku kildudest saab aimu teele mineku. Kuigi filmi temaatika (armastus võidab lõpuks ikkagi) ei ole midagi erilist, annavad võimsad loodustseenid ja päevikuvormis jutustus efektse lõpptulemuse.
Üks meeldejäävamaid filme oli «Öö kutse», mida minu meelest võib nimetada kultusfilmi «Ameerika psühho» mantlipärijaks. Film räägib psühhopaadi teest eduni, vürtsitades lugu ohtra musta huumoriga. Tänu Jake Gyllenhaali suurepärasele näitlemisele õnnestub filmi igati. Oma värskendava energiaga annab «Öö kutse» tõelise vaatamiselamuse.
Suurepäraste filmide keskel kipuvad kesisemad filmid õnneks kiiresti ununema. Üks nendest oli «Saint Laurent». Moejumalast vändatud film üritas olla liiga palju asju korraga. Kuigi ambitsioonid olid suured, jäi filmi tegelik sisutühjaks. Ta tammus ringi nagu elevant, kes leiab vahel mõne vahva ideeloigu, luristab sealt ja tammub edasi. Lõpuks on elevant ideeloigud tühjaks imenud ja ringitammumine pole algsest punktist eriti kaugele viinud.
Isegi kui PÖFFi ajal ei leia uut lemmikfilmi, õhkab kinodest festivalimeeleolu. PÖFFi seansid ei ole nagu tavalised kinoseansid - inimeste olekust on tunda vabameelsust. Mitu korda juhtus, et sattusin filmi arutama täiesti kontvõõraga. PÖFFi hüüdlause «PÖFF ühendab!» kõlab tõetruult.
Need kaks nädalat elanud ma «tavaelu», sest iga filmiga sain ma kiigata kellegi teise ellu. Isegi, kui viimase bussiga väsinult kell pool üks koju jõuda, valdab rahulolu. Põhjuseks on see, et need 20+ kinoseanssi kahe nädala jooksul on andnud mulle rohkem, kui lihtsalt vaatamisnaudingud. PÖFF on mind rikastanud.
PÖFFi meelespea:
- Julge eksperimenteerida – mine vaatama filme, mida sa tavaliselt vaatama ei läheks.
- Ole valmis pettuma – treiler võib olla äge, aga see ei kajasta alati filmi.
- Kui tead juba ette, mida sa vaadata tahad – broneeri kohad esimesel võimalusel, muidu jääd ilma.
Dan Bondarenko on Tallinna Reaalkooli XI klassi õpilane