Ministeerium vastab: teatrite rahastamise alused
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teatrite rahastamiskomisjon tegi 2015. aastaks kultuuriministrile ettepaneku lisada riigeelarvelise toetuse reale neli teatrit. Nendest kaks annavad etendusi lastele ja noortele, kolmas on tantsu- ja neljas sõnateater. On tunnustamist väärt, et teatrite rahastamise põhimõtted leiavad kajastust üleriigilises meedias, kuid hinnang, nagu ei saaks teatrite praeguse rahastamise põhimõtete juures kultuuripoliitikat ellu viia, ei pea paika.
Teatrite rahastamise komisjon on vältinud matemaatilist rahajagamist vaatajate arvu ning keskmise piletihinna järgi. Selle lähenemise kõige paremaks selgituseks ongi laupäevases Postimehes esitatud graafik. Võimatu on võrrelda «kahemehe-teatrite2 kulusid lavastuse väljatoomisel ning etenduste andmisel mitmeid etenduskunsti žanreid lõimivate teatrite vastavate kuluridadega. Arvestusliku samasuguse keskmise piletihinnaga ei ole võimalik lavale tuua nii stand-up`i kui ka suure orkestri, koori, solistidega lavastusi (Rahvusooper Estonia ja Teater Vanemuine).
Tõele ei vasta ka väide, justkui oleks etendusasutuste rahastamise komisjon ja ekspertgrupp moodustatud järeleandmisena riigikontrolli nurinale. Komisjon on tegutsenud ministeeriumi juures juba enne 2004. aastal kehtima hakanud etendusasutuste seadust.
Ministeeriumi-poolne tegevustoetus peab olema komisjoni poolt väga hästi läbi kaalutud. Toetuse jagamine stiilis «sellel aastal saate, järgmisel aastal võib-olla ei saa» ei ole mõeldav. Toetuse andmise puhul on enamjaolt tegemist töötasudega ning oleks äärmiselt vastutustundetu tekitada loomingulistes inimestes tarbetut ebakindlust.
Kuidas hinnata teatri repertuaaris olevate lavastuse põhjal, kas nende lavaletoomine on õige või ebaotstarbekas riigi raha kasutamine? Riigi antaval toetusel ei ole silti küljes, missuguse lavastuse välja toomiseks see raha on mõeldud. Iga teater on oma repertuaari kujundamises vaba. Nii võiks ka ümberpööratult öelda, et teater on menulavastuse toonud välja oma teenitud piletitulu eest.
Algaval 2015. aastal on Kultuuriministeeriumil plaan teatrite rahastamise aluseid veelgi nüüdisajastada ning teha ettepanekuid võimalikeks uuteks lähenemisteks. Võin kinnitada, et hirm pelgalt kosmeetiliste paranduste ees pole põhjendatud ning kogu etendusasutuste seadus vaadatakse koos valdkonnaga põhjalikult üle. Koos püüame leida parima lahenduse, et meie etenduskunstid oleks ka tulevikus toetatud parimal võimalikul viisil.