Arvustus: Do you dare to get whelmed by Douglas Dare?

Douglas Dare, Jõulujazz

FOTO: Rainer Ojaste (Jazzkaar)

Tänavuse Jõulujazzi eelviimane kontsert oli uue muusika päralt. «Tulevikus kuuleme temast veel,» lubas Anne Erm. KUMU auditooriumi lavale astus kolmanda advendi õhtul Ühendkuningriikidest pärit pianist, laulja ja luuletaja Douglas Dare.  

Juba artisti esimestest maneeridest ja tagasihoidlikest pilkudest saalitäie poole peegeldus midagi ehtsat, malbust ja siirust. Noor pianist vaatab paelunult klaverit, asub selle taha istuma ja võtab enne kontserti veel hetke, et jagada meiega üht emotsiooni. Võimalus päris klaveril mängides esineda pidavat harukordne olema. Seda enam, et klaverile on suurelt kirjutatud «Estonia». Ta on rõõmus, väga rõõmus, kuigi hakkab jutustama kurbi lugusid.

Dare’i muusika on mõtlik ja sügav. Sünge ütleks nii mõnigi, aga tema heliloome on nii meloodiline ja valgusküllane, et ütlen helge. Metacritic.com hindab noore virtuoosi esimese plaaditäie «Whelm» parima aasta debüütalbumi edetabelis 7. kohale. Juhul, kui kuulad andunult artiste nagu Owen Pallett, Ólafur Arnalds, Nils Frahm või James Blake on Dare’i loome uus salamaailm. See saab olema elamus, parimal juhul pikaajaline kiindumus. Blake’iga võrreldes toimib Dare’i muusika emotsioonidest enam mõistuse tasandil. Selles on rohkem sündmusi, jutustusi ja möödunud aegu. Usalduslikult jagab ta publikuga kõiki neid ja räägib reaalsetest inimestest. Kuigi terve elu on Dare klaverit mänginud, hakkas ta laulusõnu kirjutama alles ülikoolis. Seda luuletuste abil, mille kaudu vahendab nüüd eluvõlu kõigiga, kes tahavad kuulda.

Tänane auditoorium on häälestatud ja kontsert maagiline. Lavale asetatud tulukesed tõstavad artisti näiliselt kõigile silmade kõrgusele. Ta mängib nii pühendunult nagu oleks saalis klaveriga üksi ja isegi vabandab sellepärast põhjuseta. See on maagia. Siin on üks mees ja kogu maailma täis muusikat, ilu. Täpselt nii suureks võivad tagasihoidlikud muusikapalad elava kontserdi ajal kuulajaskonna hinges kasvada. Kõlab «Lungful». «The one song, my mom thinks is happy,» ütleb Dare ja pakub nii veel mitmelgi korral põhjust naeruks. Kogu oma sügavuses on ta parajalt eneseirooniline ja humoorikas.

Dare’i albumi siduvaks komponendiks on tema armastus vee ja mere vastu. Enne loo «Swim» ettekannet räägib ta, kuidas 11-aastaselt surma trotsides ujuma õppis. Lihtsalt läks vette ja hakkas vajalikke liigutusi tegema, et mitte ära uppuda. Kui küsida, milles seisneb Dare’i fenomen, siis jutustatud loos peitub üks iva. Mees on uje, lausa nohiklikult uje, aga isepäine, julge ja sõltumatu. Igati aus oma väljaütlemistes, peatamatult uudishimulik ja mõjub seeläbi autentsena. 

Kontserdi lõppedes kutsutakse ta minuteid kestva aplausiga lavale tagasi. Natukene kohkunult tulebki Dare lõpuks ja küsib kahtlustavalt: «Do you want one more?2 Terve saalitäis ütleb kui ühest suust ja korraga: «YES!» Noormees elavneb, paistab rõõmustavat ja istub tänuilmega taas musta klaveri taha. Ta ei väsi veelkord lisamast, milline rõõm on süntesaatori asemel päris piano taga olla ja asub andunult mängima. Ühest lisaloost saab kaks. Ütleb, et viimast nimega «Flames» ei mängi ta tavaliselt live’s ja hoiatab, et peale seda peab minema lava taha uusi lugusid kirjutama. Oleme ühtedest vähestena kuulnud kogu repertuaari. Tunne on uhke. Mehe viimased tänusõnad publikule tulevad südamest. Oma tagasihoidlikul moel lahkubki ta lavalt.

Kohtume taas plaadimüügi juures, kus Dare on juba kontserdi ajal ärgitanud inimesi lugude kohta personaalselt aru pärima. Kõik plaadid on ära ostetud. Ta ei suuda seda uskuda, jagab igaühele autogramme ja võtab hetke, et soovijatega ka vestelda. Dare’st pidavat uus SUUR tegija tulema, aga tundub, et tema pärast tulgu mis tahes. Ta käib ikka ainult iseenda rada. 

Tagasi üles