Malemängu kolmeharuline kahvel

Imre Õunapuu, Anneli Rahkema, Saara Kadak, Marin Mägi-Efert Rakvere teatri lavastuses «3 õde». Foto: Rakvere Teater

Kas see just statistiliselt paika peab, aga pole võimatu, et umbes viimase saja aasta jooksul, kui teatris muutus tähtsaimaks lavastaja, on üks lavastajaid enim sütitanud tekste Anton Tšehhovi «Kolm õde» (võrdväärselt «Kajaka» ja «Kirsiaiaga»).

Tšehhovi enam kui sada aastat tagasi kirjutatud näidenditesse on justkui sisse kirjutatud eeldused ja nõuded lavastaja tööle, tõlgendustele. Tšehhovi kaasaegne Andrei Belõi on kirjutanud, et lavastaja peaks oma lavastusega parandama autori vead ja õpetama vaatajat uutmoodi elama.

Ehk siis – kui klassikalised tekstid (raamatu)tekstidena võivad evida mingit samasugust väärtust, mis neil ka kunagi oli, siis teatris, mis tahes või tahtmata peaks üritama olla ajakohane, pole selle tekstiga midagi peale hakata, kui puudub lavastaja oma teravalt tänapäevase kontseptsiooniga.

Kui Andres Noormets lavastab Rakvere teatris «Kolme õde», siis huvitab meid, mis oli see, mis teda selles tekstis paelus, kas ja kuidas on ta parandanud «autori vead» ning mil viisil õpetab ta meid nüüd uutmoodi elama. Ning veel tähtsam – ja siin tulevad mängu juba näitlejatööd –, kuidas see eksistentsiaalne olme meile esitatakse, kas see kõik kõnetab meid metatasandil või juba märksa varem.

Noormetsal polevat seoses «Kolme õega» kinnisideid olnud, lavastus tuli tema sõnul just selline, milline see olemasoleva trupiga olemasolevas aegruumis võimalik on. Juba Noormetsa variandi numbriga pealkirigi – «3 õde» – lubab ühelt poolt mingit kunstinõudlikku, teisalt ökonoomset («3» võtab vähem ruumi kui «kolm») ja üldmõistetavat («3» vs «kolm») lähenemist sellele tüvitekstile.

Olgu teiste asjadega kuidas on, kuid ökonoomsust võis märgata küll – väljendugu see siis mõnede vähem oluliste tegelaste väljakärpimises või lavakujunduse metateatraalsuses – kogu «asi» aeti ära poodiumitel, põrandal vaipadel või läbi taustaks oleva valge ekraani, mis ilmselt peaks muuhulgas edasi andma ka varjuteatri esteetikat ja metafoorsust. Õhustik oli viirukiliselt tšill, mängis vinüül, tossas vesipiip, kui nüüd olukorda üldistada.

Kui paar aastat tagasi olid Eesti Draamateatri «kolm õde» Noormetsa lavaka-aegse kursusevenna Hendrik Toopere jr variandis glamuuritarid, kelle ümber elu kees, kes ise olid rattal, kuid edasi liiguti nii palju kui pöördlaval võimalik, siis Rakvere «kolm õde» on pigem vähenõudlikud hipihingega «padjaklubilased», kes unistavad eelkõige liikumisest sentimentaal-intiimsel tasandil. Ehk päriselt (ka mentaalselt) koos elamisest mehega, olgu see isegi kellegi teise, kasvõi oma õe mees.

Kuigi Olga (Marin Mägi-Efert), Maša (Anneli Rahkema) ning Irina (Saara Kadak) elu võib paista mõnevõrra hedonistlikuna ja sellest ei puudu ka tõlgendamist nõudev terroristlik-kulinaarne nüanss, (mis meid hedonismist küll hoopis kaugemale juhatab), elatakse tegelikult lõpuks tühjal laval nii otseses kui kaudses tähenduses.

Mõõduka idealistina on Noormets püüdnud panna suhestuma praegusaegsele teatrile vastuvõetavas vormis Tšehhovit ennast tema omas ajas ning tänapäeva inimese arusaamu ja ideid. Sellist ideed lavastaja soovist kultiveerib sisukas teatrilooline kavaleht, see on kui seljataguse kindlustamine – loed, vaatad etendust ja möönad, et justkui mitte midagi pole saja aastaga inimeses muutunud.

Kuigi esietenduseks polnud päris kõik näitlejad oma tegelastega peenemates nüanssides osalisi rahuldavatele kokkulepeteni jõudnud (ja siin ei saa kuidagi näitlejaid süüdistada, siiski olid Peeter Rästase Veršinin, Mägi-Eferti Olga, Imre Õunapuu Andrei ning mitmed teised need kokkulepped saavutanud), juhtub selle lavastusega ilmselt õige pea see, mis juhtuma peab – Tšehhovi näidendis peituv argimetafüüsika seguneb läbi tänase olmerealismi vaatajale (meta)teatraalseks selgusehetkeks, milleni ta jõuab läbi ekslemise tõlgendusrägastikes. Ja see, et lavastus nõuab oluliselt pikemat peatust, kui siin teha sain, on ilmselge. 

ARVUSTUS

Anton Tšehhov «3 õde»

Tõlkija Otto Samma

Lavastaja ja kujundaja Andres Noormets (Vanemuine), kostüümikunstnik Eveli Varik. 

Mängisid: Marin Mägi-Efert, Anneli Rahkema, Saara Kadak, Helgi Annast, Natali Lohk, Margus Grosnõi, Volli Käro, Peeter Rästas, Meelis Rämmeld (Ugala), Toomas Suuman, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu.

Esietendus 10. detsembril Rakvere teatri väikeses saalis.