Eesti hiphopi Linna Iff

Genka ja Paul Oja

FOTO: Pressimaterjalid

Genka / Paul Oja 

Genka / Paul Oja

Legendaarne

Hinne 5

Kui Eestis on lakmuspaber näitamaks, et nüüd on ilmunud tõesti väga tähtis kodumaine plaat, võib selleks väga hästi olla president Ilvese Twitter. Ning sellest albumist säutsumine mahtus tal kenasti välispoliitiliste artiklite jagamise vahele. Võib-olla aitas kaasa kena shout-out «Jeesus Presleys» või Suure Papa Evelini mainiv salm Inest sämplivas loos «Kõik». Või ehk istus president Ärma talus, pani nädal aega tasuta alla laaditav olnud plaadi mängima ja vaimustus nagu teised lihtinimesed. Ma ei ole kuulnud ega näinud ühtegi arvamust, mis väidaks, et see album jättis neid täiesti külmaks. «Eesti hiphopi Linna Iff,» ütleks Genka ise.

Tema ja Toe Tagi tugevus on alati olnud eri ühiskonnagruppidele meeldimine: tõsised räpifännid kiidavad, teismelised nolgid huilgavad roppu refrääni täiest rinnast kaasa ja ka need muusikasõbrad, kes muidu (eesti) hiphopiga eriti kursis pole, tunnustavad. Hitte plaadilt leiab: «Bakkushan», «Neofööniks» ja «Jeesus Presley» väänavad külalisvokalistidest viimase välja. «Tali pruut tantsima» on hullumeelne sõit, mille riime kuuldes viskavad luuleslämmidel osalejad mikrofoni põrandale ja lahkuvad nuttes, sest neil ei ole lihtsalt mitte midagi vastu panna. Genka lüürika on täis sõnamänge ja popkultuurivihjeid, millest võiks kirjutada magistritöid. Mina sain näiteks teada, mida tähendab bakkushan ja et Ciaral on koledad varbad.

Albumit läbi lugedes oleks tegu tänavuse parima luulekoguga, kuid Paul Oja särab Genkaga võrdselt. «Blueberry Tõde» ja «Sämpel» raamivad plaadi algust ja lõppu nii ilusalt, et omadussõnaks võiks olla kirgastav. Oja biidid on külmad ja minimalistlikud, vabad moevooludest ja eeskujudest. Leidub küll EDMi pingekruvimist («Kõik»), aga on ka soomeugrilikku šamaaniparanoiat («Ussisoo»). Viie aasta materjal kõlab ühtlase tervikuna.

Võrdlusmomenti žanri teise selle aasta tähtsa tasuta plaadiga peaaegu ei olegi. Ja see on vägev, et eesti hiphopis on hetkel selline seis, kus Tommy Cash võib veidra aktsendiga räppida seosetut teksti eklektiliste biitide peale ning samal ajal on vanameistrid endiselt tippvormis, kristallselge instrumentaali ja läbimõeldud lüürikaga. Toe Tagi lõbus kambavaim on kadunud, kuid Genka ja Paul Oja on saanud hakkama väärilise järglasega Eesti hiphopi läbi aegade parimale pundile.

Tagasi üles