/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2014/12/11/3600259t1h2080.jpg)
Janek Murd
«Triiviv»
Eesti Pops
Hinne 4
Taust-mitte-taust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Janek Murd rääkis mulle intervjuus, kuidas tal muusikat tehes on pilk ikka natuke filmilik. Mõõdab asju filmilike kaugustega. Kui mõtleme kasvõi sellele, kuidas 90ndatel just Peda filmikateedri lõpetanud noored režissöörid Sarnet, Kilmi, Raat Murdi esimese bändi Boraxi muusikat oma filmides kasutada armastasid, on näha, et selline mõtlemine on olnud tema jaoks maast madalast iseloomulik. «Triiviv» on oma põhiosas tehtud algselt Lennusadama näituse «Meri riidekapis» helidisainina. Millenagi, mis peaks looma meeleolu, ent mitte olema liiga pealetükkiv. Plaadil sättis ta lugusid natuke ümber, sest plaat on plaat ja näitus on näitus. Esimesel kuulamisel tundus «Triiviv» natuke sellise rekreatiivse muusikana, spaa-muusikana, kui lubate. Et viskad vesivoodile pikali ( kusjuures ma ei teagi, kas sellist asja nagu vesivoodi ongi päriselt olemas), paned plaadi mängima ja lased tubases õhustikus end lainetel vaiksesse uneriiki kanda.
Hilisemad kuulamised tõid mu pähe kaas juba uued mõtted, näiteks sellest, et mälu on imelik instrument, või sellest, et minevikku annab fabritseerida, ja paljust muust. Või et vesivoodi, millel magusasti puhata, polegi nii turvaline koht ja võib katkeda. Või miks mitte mõelda «Triivivast» nii, et tegemist on fototapeediga, millel on meri ning millel sa justkui näed kauguses ka ühte laeva. Päriselt aga ei saa aru, kas ikka on laev. Vaatad, et nagu oleks, aga nagu ei oleks ka. Teatav kahtluse moment on selles kõiges olemas.