Tallinna Linnateatri festivalil Talveöö unenägu oli kavas ainult 4+1 lavastust, kuid seda paremini oli festival haaratav (ajaliselt) ja hoomatav (sisuliselt). Kõiki lavastusi läbis ühise teemana teatri piiridega mängimine, nihutamine ja samas ka lõhkumine. Ent seda lammutamistööd tehti nii, et asemele tekkinud piirid muutsid teatri mõiste selgemaks ja tajutavamaks.
Suurepäraseks näiteks on Rimini Protokolli «Remote Tallinn», kus puudusid näitlejad, lava, isegi võiks öelda, et publik, kuid tegemist on võimsama teatrielamusega, mida sel aastal Eestis pakuti.
Teatri üheks ülesandeks on vaatajat mõjutada, seda nii emotsionaalselt (pannes ta nutma, naerma, põnevust tundma, kaasa elama jne) kui ka vaimselt/mõistuslikult (sundides vaatajat enesele küsimusi esitama, mõtlema, nägema uusi vaatenurki jne). «Remote Tallinn» täitis selle ülesande sajaprotsendiliselt.
Selgituseks tuleb «Remote Tallinn» lavastust pisut kirjeldada. Ühte etendust «mahub» vaatama 50 inimest, kellele jagatakse välja kõrvaklapid. Etenduse ajal publik liigub linnaruumis ühest punktist teise, kuid tegelikult toimub etendus vaataja peas - «näitleja» hääl juhib vaataja tähelepanu linnaruumis olevatele objektidele ja esitab küsimusi (mitte kunagi vastuseid andes!) või ka palveid.
Hääl tegelikult ei kuulu inimesele, vaid arvutile. Lavastus dramaturgiline pinge ongi saavutatud masinate ja inimese, samuti ka üksikisiku ja grupi vastandamisel.
Etenduse alguses nendib hääl, et publiku moodustab grupp inimesi, kes tegelikult ei soovi olla ega tunda end ühtsena. Kavalalt etenduse vaatajatega manipuleerides paneb hääl publiku muusikapoe vaatekana taga tantsima, muudab publiku meelevaldajateks, kes pastakaid ja raamatuid peakohal hoides kujutavad ette, et nad võtavad osa miitingust.
Etenduse lõpuks ongi etenduse publik muutnud ühtseks jõuks. Publikul on saladus, mis annab neile jõu ja nahaalsuse seista näiteks Tallinna kaubamaja kassade juures ning vahtida sisseoste tegevaid inimesi. Kusjuures etenduse publik ummistab igasuguste süümepiinadeta avaliku ruumi, takistades nn tavaliste poekülastajate liikumist.
Olles antud lavastust näinud ka suvises Avignonis, pean tunnistama, et Tallinna «Remote» jäi kliima tõttu nõrgemaks. Kapuutside ja sallide sisse mähkunud tallinlased ei tundnud linnaruumis kõndiva grupi vastu mitte mingisugust huvi, seega jäi pääsenud mõjule meie- nende vastandamine. Kui Avignonis peatas publik autoliikluse, korraldades miitingu otse sõiduteel, siis Tallinnas liiguti korrektselt kõnniteel.
Siiski oli «Remote Tallinn» võimas elamus, mis pani vaatajatel silmad särama ning muutis vaatajate jaoks teatri piire. Mõjuva lavastuse tegemiseks on vaja head dramaturgiat ning julget ideed, need olid Rimini Protokolli töös mõlemad olemas.
Teine teatripiiridega mängiv lavastus oli Julien Schwabi kirjutatud ja Nicolas Cotzi lavastatud «Rogerandtom», kus otsesõnu seati kahtluse alla teatri võimalikkus. Miks me teatrisse sisenedes oleme valmis uskuma, et kriidiga maha joonistatud kriips on sein ja läbipaistvas tühjas pudelis on janu kustutav õlu?
Üks asi on teadlik valetamine teatris, mis ongi tegelikult teatrikunst, siis teine asi on valetamine elus. Kui palju me nn päriselus mängime? «Rogerandtomi» loo esitab üks perekond – abielupaar, kes on lahutamas, ning naise vend, kes on teise vennaga tülis. Õde loodab vennad lepitada, selleks ei tohi aga külla tulnud vend teada saada, et tema abielu on lõppenud ning mees on kodust välja kolimas.
Õde palubki abikaasalt viimast teenet, nad peaksid teesklema õnneliku abielupaari, sest muidu vend kurvastaks ja siis ei tuleks vendade leppimisest midagi välja. Loo käigus selgub, et vendade tüli põhjuseks ongi õe abielu. Üks vendadest arvas, et tuleks õele enne pulmi öelda, et tegemist on vale sammuga, teine vend keelas aga seda teha.
Kõlab nagu tavaline lugu, kuid teatrisaalis mõjus see tavaline lugu uuenduslikuna. Sest külla tulev vend astub mängu otse publiku seast ning keeldub alguses kaasa mängimast, ajades õe hüsteeriasse, sest vend kaob ootamatult ruumist – publik näeb kriidiga maha joonitatud seinast läbi/üle astunud venda, kuid õde näeb seina ja tühja ruumi.
«Rogerandtom» ongi ülesse ehitatud sellele, et kui õemees ja vend teavad, et nad mängivad kaasa etenduses ja saalis istub publik, siis õe jaoks on see maailm päris. Kui lõpuks õe silmad avatakse, siis keeldub ta näitemängust lahkumast, st selles teatris on tal perekond, kodu ehk kõik see, mida ta kalliks peab.
Suurepärased näitlejatööd, hoogne ja ootamatuid pöördeid pakkuv lugu vaatleski väga lihtsaid nippe kasutades meie igapäevasi teesklusi, mänge ja valesid.
Soomlaste «Kuningannamängud» oli festivali valitud lavastusest kõige klassikalisem teater. Maria Stuarti ja Elizabeth I elust inspireeritud näitemängus kohtub publik kolme eluga kimpus oleva naisega, kes esitavad vaheldumisi oma loo. Kõik tegelased põhinevad reaalselt Soomes elavatel prototüüpidel ning etenduse alguses teatabki lavale astunud näitleja, et tema on nüüd näitleja see ja see ning ta mängib nüüd seda või teist tegelast.
Antti Mikkola lavastus on sama sünge ja eneseirooniliselt lõbus kui Soome filmid, mille on pisut tempokamaks kõpitsenud «Tujurikkuja» meeskond. Eriti värvikas karakter on endine suusataja (Antti Mankonen), kes tahab minna poliitikasse, mis siis et poliitikast ei tea ta mitte kui midagi. Rumalavõitu ja lapsikult jonnivalt tütarlapse, mis siis et habemega, unistus täitubki, kuid tema elu kukub kolinal kokku siis, kui selgub, et medalivõidud on saavutatud tänu dopingule.
Kuid ka fuurialiku naispoliitiku (Karoliina Kudjoi) ja tema äpust abikaasa hüsteeriline koduelu pakub nii lusti kui ka ehmatavaid äratundmishetki usutavasti iga naise elus. Laheda rolli teeb ka Tanja-Lotta Räikkä oma mehe mõrvas kahtlustava naisena, kes otsib õrnust, mõistmist ja tahab lihtsalt kallistusi ning seksi.
Kui «Kuningannamängud», «Rogerandtom» ja «Remote Tallinna» oleks mõne Eesti teatri mängukavas, siis neid julgeks soovitada nii teatrigurmaanidele kui ka korra aastas teatrielamust otsivatele tuttavatele. Festivali programmi kuulunud neljanda lavastusega on tsipa keerulisem, sest tegemist on tantsulavastusega, mis kohti meenutas raadioteatrit ja seetõttu oli publiku reaktsioon seinast seina.
«Cédric Andrieux» lavastuse taga on Jérôme Bel. Tantsija Cédric Andrieux on kuulunud kaheksa aastat legendaarse koreograafi Merce Cunninghami truppi. Üheskoos panid nad kokku pannud lavastuse sellest, mis tunne on olla tantsija.
Cédric Andrieux räägibki laval seistes oma lugu ning vahel esitab katkendeid tantsudest. Tulemus on ühteaegu nii mõjuv, eelkõige valgustades tantsija elukutse pimedaid nurki ja inimese karjääri valikuid mõjutavaid tegureid), kui ka igav, sest tantsuetenduselt eeldad lavalist aktiivustust ehk liikumist.
Püstijalukoomik Will Frankeni etendus kuulus küll kõrvalprogrammi, kuid sellele vaatamata sobitus see Talveöö unenäo programmi, pakkudes lõpetuseks näoväänamist, häälemoondamist ning kõhutäie naeru.
Kuraator Paavo Piigi ja festivali tegevjuhi Paul Piigi eestvedamisel korraldatud Talveöö unenägu oli õnnestumine. Palun rohkem sellist teatrit!
Talveöö unenäo» programm
Teatrifestival toimub 8. detsembrist 13.detsembrini
Rimini Protokoll «Remote Tallinn» (GER)
Julien Schwab «Rogerandtom» (USA)
Antti Mikkola «Kuningannamängud» (FIN)
Jérôme Bel «Cédric Andrieux» (FRA)
Will Franken «The Stuff They Put in Sleep» (USA)