Lenini õunakook, Stalini uriin ja Brežnevi majoneesipurk

Anya von Bremzen «Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes». Foto: Raamat

Tegelikult pole raamat niivõrd nõukogude kokakunstist, kuivõrd nõukogude kodanikust, kes elas, kasvas ja arenes kummalises ühiskonnas kummaliseks inimtüübiks.

Vägisi kipub Anya von Bremzenile – Nõukogude Liidust putku pannud juuditarile – määrama tiitlit nais-Dovlatov. Igatahes midagi dovlatovlikku temas peitub, nii hinges, kirjutamisstiilis kui olemuses.

Vene köök, millest autor on kirjutanud tõsiseid ja auhinnatud kokaraamatuid, moodustab raamatu selgroo, kuid mitte nii tugeva kui inimesel või elevandil. Pigem õrna ja hapra, ent mille ümber saab kasvatada nii liha kui pekki.

Liha ja pekk, kui nii võib nimetada, on Venemaa punane ajalugu alates Oktoobrirevolutsioonist ja Leninist kuni Gorbatšovini välja, ning sealt ka pisut edasi, sest pärast paguluses olnud aastaid naasis von Bremzen kokakunsti saladustes tuhnimiseks kodumaale, mis oli muutunud teistpidi kummaliseks.

Bremzen avab oma mineviku nõukogude korra tingimustes – näitlejannast maailmakauge ema, joodikust, kuid hurmav mees, kindralist vanaisa, sotsialistlik noorus ja juudivastasus... Ehk tavaline nõukogude elu. Ent see, kuidas kõik see lihtne elu teksti valatakse, sellele sisu antakse ja lugejat natukenegi mõistma pannakse...

Kui riburada minna, siis...

Lenin. «Kõik nõukogude lapsed teadsid Lenini armastust õunakoogi vastu. Enamgi veel – me teadsime ka, kuidas laps-Lenin pistis nahka õunakoored, kui ema sellist kooki küpsetas. Kuid tulevane suur juht võttis kuriteo omaks. Vapralt tunnistas ta emale tehtu üles! Siit ka moraal: me kõik pidime kasvama sama ausaks inimeseks kui Lenin.»

Stalin. «Levitani häälega kuuldavale toodud teadaannete ebareaalsus Stalini viimastel elupäevadel.

Uriin. Kas Suurel Juhil oli uriin. Pulss? Hingamine? Veri? Kas need polnud mitte sõnad, mida võis kuulda näruses kohalikus polikliinikus?

Ema proovis ette kujutada Stalinit vetsupotil kükitamas või verd andmas kellelegi, kel hirmust higiplekid kaenla all. See ei tundunud üldse võimalik. Ja kõige lõpuks, kuidas sai Stalin teha midagi nii maist, nii inimlikult maist nagu suremine?»

Hruštšov. «1961. aasta NLKP XXII kongressil oli Hruštšov lubanud tõelist kommunismi. Selle asemel saadi kukuruza. Venelased võivad andestada nii mõndagi, kuid nisuleiva puudumine pani neid tundma alandust ja viha. Nisuleib oli sümboolne, püha. Komsomoli vastuvõtmisel pidid õpilased vastama, mis on leiva hind. Häda poliitiliselt mahajäänud alaarenenutele, kes pahvatasid vastuseks «kolmteist kopikat». Õige vastus oli: «Meie nõukogude leib on hindamatu.»

Brežnev. «Brežnevi aja «küllust», «sõprust» ja «õnne» täis päevade saatjaks oli krooniline ja hukatuslik taara puudumine – termin, millega tähistati pakendit ja anumat. Majoneesipurgi kasutusele-taaskasutsele võrdset polnud. Mina täitsin majoneesipurgid naelte, nõelte ja niitidega ning muu sotsialistliku noorsoo jaoks hädavajaliku varustusega kooli tööõpetuse tunni jaoks. Mu mõlemad vanemad kasvatasid majoneesipurkides mugulaist sibulavõrseid. Joodikust onu Saška kasutas neid a) süljetopsideks, b) tuhatoosina, c) joogitopsina teatud mittemeeldivates sööklates, kust mõtlematud seltsimehed olid vodkaklaasid pihta pannud.

Ja viimasena, kus oleks nõukogude meditsiin olnud ilma selle ülitähtsa anumata? «Seltsimehed naised, rasedustesti jaoks tuua analüüsid eelnevalt keeva veega loputatud majoneesipurgis», instrueerisid sildid naistenõuandlais.»

Gorbatšov. «Viin säras klaasis kui vene poeesia, müüt, metafüüsiline rõõm. Selle kultus, religioon ja tähistaja. Viin oli kultuuriline mõõdupuu vedelas olekus, kangete kraadidega põgenemisriist igapäevasest sotsialistlike hammasrataste vahel olemisest. Ja muidugi ka tohutu rahvuslik tragöödia. Viin kui ravim? Labasest külmetusest (kuumutati koos meega) kuni kõrgvererõhutõveni (tõmmisena Kreeka pähkli kestadelt) kuni mistahes taudini, mis inimest tabada võis. Viinaklaasi põhjast leidsid venelased Tõe. Ja selle Tõe võttis Mihhail Sergejevitš Gorbatšov nüüd ära.»

Igal kümnendil on raamatus oma lugu ja toiduretsept, väärt kraam nii see kui teine. Ja Venemaa saab lugejale igatahes selgemaks.

ARVUSTUS

Anya von Bremzen, «Kokakunsti eripäradest nõukogude korra tingimustes», tõlkinud Kreet Volmer,  Tänapäev, 376 lk