Üks sõda kahes raamatus

Foto: AFP/SCANPIX

Vene-Gruusia sõda 2008. aasta augustis jääb meist nüüd juba viie aasta kaugusele, kuid praegused sündmused Ukrainas tuletavad seda taas teravalt meelde. Õhus on samasugust pinget, me näeme sama agressori samasugust ülbust, taas on teele lükatud põgenikevoorid ja vallandunud mastaapne infosõda. On tänuväärselt õigeaegne, et käesoleval aastal ilmus Vene-Gruusia sõja teemal koguni kaks raamatut. 

Kõigepealt «Impeeriumi vastulöök» Mart Laarilt, kel tänu lähedastele suhetele Gruusia endise presidendi Saakašvili jm juhtkonnaga on olnud võimalus jälgida ja kirjeldada tollaseid sündmusi ja neile eelnenut köögipoolelt. Ja teiseks «Vene-Gruusia 2008. aasta sõda» Ants Laaneotsalt, kes samuti oli Gruusiaga tollal tihedalt seotud ja puutus selle relvajõududega lähedalt kokku. Eesti keeles on Vene-Gruusia sõja teemal 2010. aastal ilmunud küll Ronald Asmuse «Väike sõda, mis raputas maailma», kuid see oli tõlketeos ega toonud sisse seoseid Eestiga. Nüüd ilmunud raamatutes on Eesti-mõõde kenasti olemas, iseäranis põhjalikult Laari omas: Eesti eeskuju Gruusiale esitatakse sõjaeelsest ajast mitmes rakursis, üksikasjalikult on juttu eestlaste panusest sõjaaegse infoblokaadi murdmises.   

Laari raamatu fookuses on eelkõige Saakašvili – autor portreteerib Gruusia noort presidenti, tema teed võimule, annab hinnanguid tema impulsiivsele loomusele, millega vihjamisi seotakse ka sõja kahetsusväärne algus. Sündmuste arengut, milles Venemaa oma revanšistlikke plaane Lõuna-Osseetia, aga ka Abhaasia suunal 2008. aasta esimesel poolel samm-sammult ellu viis ja sellega Saakašvili närvid lõplikult krussi keeras, keritakse raamatus kriminulli põnevusega. Just sõja vahetu eelloo kirjeldus, millesse on pikitud erinevate osaliste mälestuskilde, on selle raamatu tugevus. Laaneots elupõlise sõjaväelasena toob oma raamatu fookusse sõja kui sündmuse: põhjalikult kirjeldatakse Gruusia ja Venemaa (aga ka Abhaasia) relvajõudude koosseise, inimressurssi, lahingtehnikat, manöövreid. Nii Laari kui Laaneotsa raamatus on sõja käik esitatud üksipulgi päevade kaupa, Laaneotsal detailitäpsemalt ja põhjalikumalt. Esile tasub tõsta ka Laaneotsa oskust töötada mõlema konfliktipoole kirjandusega: nii lääne, Gruusia kui ka Vene allikaid kasutades on jõutud tulemuseni, mis oma hinnangutes on tasakaalukam, kui meil seni selle sõja retseptsioonis tavaks olnud. Sõja eelloo kirjeldus on Laaneotsal napim, kuid sellest õhkub soovi mõista kümnenditepikkuste rahvustevaheliste pingete olemust. Minnakse tagasi 18.–19. sajandi pöördeliste sündmusteni, sest just seal on tänaste jõujoonte juured. (Väike märkus: Vene tsaari Pavel I nime on eesti keeles ikka tavaks kirjutada Paul I) Puudutades kahekümne aasta tagust Gruusia-Abhaasia sõda, näitab Laaneots venelaste rolli selles hoopis varjundirikkamalt, kui seni harjunud oleme. Sest tõesti – Jeltsin toetas sõja alguses ju Gruusiat. Selle tagapõhjaks olid venelaste probleemid Tšetšeenias ja mujal Põhja-Kaukaasias, aga põhjuseid oli teisigi. Hiljem küll Jeltsin vahetas poolt, aga see varasem unustatakse sageli ära.

Ka Laar ei saa mööda aastakümnetetagusest, kuid siin jääb ta oma muidu põhjalikus ja põnevas raamatus kohati pisut pealiskaudseks. «Lõuna-Osseetia on läbi aegade olnud sõjakas kant, mille elanikud polnud kunagi rahuliku tööga, vaid rohkem röövimise ja sõjapidamisega tegelenud.» (lk 43). Meenub Gerardus Mercator, kes kirjutas 16. sajandil, et frangid on rumalad, baierlased täitmatud ja hispaanlased ahned, Karl Ernst von Baeril olid eestlased 19. sajandil laisad ja mustad, aga on kahtlane, kas sellised üldistused ka 21. sajandisse sobivad. Või järgmine näide: «Aastakümneid oli Lõuna-Osseetias harjutud tulistama kõige pihta, mis liikus.» (lk 44). Tjah, ma tunnen üht osseedist koolidirektorit, kes kooli juhtimise kõrvalt annab lastele ka ajalootunde. Kaukaaslase kujutamise n-ö valgustuslik diskursus näikse Eestis jäävat ootama paremaid päevi.

Kahekümne aasta tagustel sõdadel peatudes kirjutab Laar, et Gamsahurdia oli see, kes väed separatistlikesse provintsidesse viis. Lõuna-Osseetia puhul peab see paika, aga selleks ajaks, kui Gruusia alustas sõda Abhaasia vastu, oli Gamsahurdia juba üle poole aasta võimult kõrvaldatud. Laari käsitluses toimub Gamsahurdia kukutamine ja Ševardnadze võimulepääsemine justkui alles pärast sõja lõppu ja grusiinide massilist põgenemist Abhaasiast (lk 17–18). Tegelikult alustas sõda Ševardnadze ja tema isikust sõltus suuresti ka see, et sõja algul kaldus Venemaa toetus Gruusia poole.

Abhaasiast ei saa tegelikult ümber ka 2008. aasta kriisi käsitledes. Laar tunnistab, et Gruusia jaoks tundus «sobivat võimalust sõja alustamiseks pakkuvat separatistlik Abhaasia». Ja teisal, kui Venemaa oli Abhaasiasse viinud 400 dessantväelast: «Näis, et Gruusia otsustajad hakkasid üha enam kalduma sõjalise lahenduse poole.» Mispeale saabusid Gruusiasse üksteise järel lääne emissarid, kes püüdsid Saakašvilit veenda, et sõda pole mingi väljapääs. Niisiis õnnestus sõda Abhaasias ära hoida ja lauale tuli Lõuna-Osseetia kaart. Olen käinud palju kordi Abhaasias. Mõni kuu pärast saatuslikke augustisündmusi 2008 olin Suhhumis ja kohtusin Abhaasia asevälisministriga, hilisema välisministriga, samasuguse noore ja energilise mehega nagu Saakašvili. Kommenteerides Abhaasia diplomaatilist tunnustamist Venemaa poolt, ütles ta justkui vabandades, et nüüd vähemalt ei pea abhaasid enam elama pidevas, öid ja päevi kestvas hirmus Gruusia võimaliku rünnaku ees. Rahu oli saabunud, aga see noor mees õnnelik küll ei olnud: temale meeldinuks hoopis rohkem, kui lääs Abhaasiat tunnustaks ja see ei peaks tegema oma valikuid ainult Gruusia ja Venemaa vahel. Sellest on nad seal ammu väsinud.

2008. aasta sõjale järgnenud aega käsitledes kirjutab Laar, et Abhaasia on sattunud täielikult Moskva kontrolli alla ja et see osale abhaasidest ei meeldi (lk 130). Nii see on. Abhaasia rahvuslikud jõud sooviksid Venemaast distantseeruda ja olla avatud läänele, aga me teame, et lääs on otsustanud toetada Gruusia (nõukogudeaegset) territoriaalset terviklikkust ega tee abhaasi rahvuslasi kuulma. Lõuna-Osseetia olukord on veel õnnetum. Nemad ühineksid pigem Põhja-Osseetiaga, st Venemaaga, aga Venemaa ei kiirusta neid avasüli vastu võtma. Sellekski on mitmeid põhjuseid.

Mis siis edasi? Laaneots on kindel, et Moskva üritab Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat venestada ja liita impeeriumiga (lk 87), Laar nii otse ei ütle, ta möönab vaid, et Abhaasia ega Lõuna-Osseetia ei ole pärast sõda õnnelikumad, kui olid enne (lk 131). Nende pisiriikide tulevikuperspektiivid pole ka siinsete raamatute otsene teema, nii et selle üle palju ei juurelda. Olulisem on, millised järeldused peaksid osapooled tegema (näpuga viibutatakse mõlemas raamatus nii Gruusia kui Venemaa poole), mis saab edasi Venemaa ja lääne vastasseisust, ja eriti meie jaoks – mida on õppida tollastest pingetest suure ja väikese vahel, mis kulmineerusid verise sõjaga. Murelikud mõtisklused on neid raamatuid lugedes garanteeritud.

ARVUSTUS

Mart Laar 2014. Impeeriumi vastulöök. Vene-Gruusia sõda, august 2008. Tallinn: Read.

Ants Laaneots 2014. Vene-Gruusia 2008. aasta sõda – põhjused ja tagajärjed. ENDC Occasional Papers 1. Tartu: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused.