Miks otsustasid üritust korraldama hakata, mis on selle modus operandi ja eesmärk?
Initsiatiiv seda üritust korraldada ei tulnud tegelikult minult, vaid Maarin Mürkilt omaalgatuslikest kultuurimeediatest, kes organiseerivad suuremat kriitikakooli, mille raames toimuvad ka filmi-, kunsti- ja muud kriitikaüritused. Olen varemgi mõelnud, et midagi sellist võiks toimuda, aga pole lihtsalt selle peale tulnud, et võiks ise midagi korraldada. Ürituse teemad lähtuvad küsimustest, mille üle olen aegajalt mõtisklenud ning nüüd saab neid teistega koos arutada. Sarja nimi on «Äärmused muusikas», sest kui vaatasin teemad üle, leidsin, et need on kõik omamoodi mingisuguste äärmustega seotud. Üritusi on kokku neli, nelja kuu jooksul. Veebruaris on viimane. Eesmärk on tekitada muusikakriitika metadiskusiooni ja populariseerida kriitilist mõtlemist muusikast.
Kui palju esimesel üritusel, kus vestlesid kriitik Siim Nestoriga huvilisi oli?
Huvi oli suur. Eeldasin, et maksimum 20 inimest tuleb, kuid lõpuks juhtus nii, et kõik huvilised ei mahtunud plaadipoodi Biit ära ja mõningad hilinejad olid sunnitud ukselt tagasi pöörduma. Ilmselt NO teatris seda probleemi ei ole.
Kuidas hindad eesti popmuusikakriitika praegust seisu- mis on üle, mis puudu?
Seis on mitmekesine. Hea on see, et Eestis on üpris palju väljundit kirjutamiseks. Samas, pean tõdema, et tase ei ole alati just kiita. Liiga tihti olen sunnitud lugema ei midagi ütlevaid referaate ilmunud plaatidest, samas kui mingisuguseid huvitavaid interpretatsioone või mõtted leidub harva. Vähe on ka ausat ja otsest välja ütlemist. Jääb mulje, et paljud kriitikud ei usalda oma arvamust ja kui plaat ei meeldi, siis pigem hämatakse, selle asemel, et öelda mis mõttes.