Britney Spears kohtub Bachiga
Yo! Räägivad muusikakriitikast!

Ott Kagovere

FOTO: Laura B. Kass

Teatri No99 kohvikus toimub teine üritus muusikakriitikale pühendatud sarjast «Äärmused muusikas». 18. detsembri üritusel räägitakse kriitik Tõnis Kahuga ja arutletakse teemal Britney Spears ja J. S. Bach: objektiivsus muusikakriitikas. Vestlust juhib Ott Kagovere, kellega omakorda rääkisime meie natuke muusikakriitikajuttu.

Miks otsustasid üritust korraldama hakata, mis on selle modus operandi ja eesmärk?

Initsiatiiv seda üritust korraldada ei tulnud tegelikult minult, vaid Maarin Mürkilt omaalgatuslikest kultuurimeediatest, kes organiseerivad suuremat kriitikakooli, mille raames toimuvad ka filmi-, kunsti- ja muud kriitikaüritused. Olen varemgi mõelnud, et midagi sellist võiks toimuda, aga pole lihtsalt selle peale tulnud, et võiks ise midagi korraldada. Ürituse teemad lähtuvad küsimustest, mille üle olen aegajalt mõtisklenud ning nüüd saab neid teistega koos arutada. Sarja nimi on «Äärmused muusikas», sest kui vaatasin teemad üle, leidsin, et need on kõik omamoodi mingisuguste äärmustega seotud. Üritusi on kokku neli, nelja kuu jooksul. Veebruaris on viimane. Eesmärk on tekitada muusikakriitika metadiskusiooni ja populariseerida kriitilist mõtlemist muusikast.

Kui palju esimesel üritusel, kus vestlesid kriitik Siim Nestoriga huvilisi oli?

Huvi oli suur. Eeldasin, et maksimum 20 inimest tuleb, kuid lõpuks juhtus nii, et kõik huvilised ei mahtunud plaadipoodi Biit ära ja mõningad hilinejad olid sunnitud ukselt tagasi pöörduma. Ilmselt NO teatris seda probleemi ei ole.

Kuidas hindad eesti popmuusikakriitika praegust seisu- mis on üle, mis puudu?

Seis on mitmekesine. Hea on see, et Eestis on üpris palju väljundit kirjutamiseks. Samas, pean tõdema, et tase ei ole alati just kiita. Liiga tihti olen sunnitud lugema ei midagi ütlevaid referaate ilmunud plaatidest, samas kui mingisuguseid huvitavaid interpretatsioone või mõtted leidub harva. Vähe on ka ausat ja otsest välja ütlemist. Jääb mulje, et paljud kriitikud ei usalda oma arvamust ja kui plaat ei meeldi, siis pigem hämatakse, selle asemel, et öelda mis mõttes.

Kas sõltumatul popikriitikal väljaspool turundusteateid on tulevikku?

Kindlasti on! Kõige ilmsem näide on internetiavarustes leiduvad blogid. Neis on muidugi raske orienteeruda aga see ei tähenda, et seal midagi põnevat ei toimuks.

Kas sinu jaoks on olemas eesti popikriitika kuldaeg?

Kahjuks mitte. Ma ei ole lihtsalt eesti popkriitika minevikuga piisavalt kursis. Loodetavasti kuldaeg on alles ees,

Mis su tänavune lemmikplaat on?

Sel aastal vist üht konkreetset lemmikut ei olegi. Selle asemel on umbes 5-6 albumit, mis mulle väga positiivse mulje jätsid. Üks on kindlasti Taylor Swifti 1989, kuid ilmselt suurim üllataja oli ansambli The International Nothing album «The Dark Side of Success». Mis esimestel kuulamistel mõjus nii intensiivselt, et pidin lausa maha istuma, et kõike seda tühjust seedida.

Tagasi üles