Arvustus: hirmus on juutide jumala viha

Ridley Scotti viimast, tõeliselt vanatestamentlikku eepost «Exodus: Jumalad ja kuningad» vaadates ei jää mingit kahtlust – pole mõtet Jahvega vaidlema hakata, isegi siis, kui sa ise samuti jumal oled. 

«Exodus» on film teisest Moosese raamatust. Heebrealased on 400 aastat Egiptuse orjapõlves äganud, kuni Mooses (Christian Bale) äratuse saab ja nad tõotatud Kaananimaale viia otsustab. Valitsevale vaaraole Ramsesele (Joel Edgerton) selline tööjõu väljavool muidugi ei meeldi ning tema veenmiseks nuheldakse Egiptimaad seitsme legendaarse nuhtlusega.

Tuleb välja, et just juutide jumal on see, kes inimkonnale moodsa sõjapidamiskunsti võlusid tutvustab. Sinna hulka kuuluvad terrorirünnakud tsiviilelanikkonna vastu, bioloogilised ning klimaatilised massihävitusrelvad ja süütute inimeste demonstratiivne hukkamine. Jahve kõneleb filmis Moosesega 10-aastase poisikese näol (Malak, Isaac Andrewsi suurepärane osatäitmine), seega pole imestada, et Niiluse voogude punaseks värvimiseks on kõige vahvam võimalus lasta krokodillidel lihtsaid kalureid kaubalises koguses lõhki kiskuda. Lapsed on julmad ja sel tüübil tahaks vahepeal taguotsa tuliseks teha.

Scott värvidega ei koonerda ja suurel ekraanil paistab toimuv üsna jube. Heebrealastega, keda egiptlased peaasjalikult kinnisvaraarenduses kasutavad, ei sünni filmis pooltki nii ilgeid asju. Kui mõni piitsutamine ehk välja arvata, aga see oli ju tol ajal arenguvestluse tavapärane vorm.

Filmi keskne tandem on vendadena kasvanud ning siis vastasteks saanud Mooses ja Ramses. Neist kahest huvitavam roll – millega Edgerton hiilgavalt hakkama saab - on Ramsesel. Vaarao õukonnas üles kasvanud Mooses lihtsalt avastab ühel hetkel oma juured ja hakkab heebrealaste eestvõitlejaks, vahepeal oma jumalaga maid jagades. Erilisi siseheitlusi Bale'i osatäitmine siin ei paljasta.

Ramses seevastu on hoopis teist masti kuju. Saanud vaaraoks oma isa Seti (võrratu John Turturro) surma järel, on tal suured ambitsioonid. Vaarao ja riigimehena on ta nõrk ja ebakindel ning just see ei lase Ramsesel teha ratsionaalseid otsuseid. Mida ebakindlam sa seesmiselt oled, seda vähem saad välisele survele järele anda. Pealegi on vaarao Egiptuses ju ka ametlikult jumal. Ja üks jumal ei saa lubada, et mõni teine, lisaks veel orjade jumal tema õue peal kamandama kipub.

Kui Ramses on Jahve halastamatule terrorile lõpuks  järele andma sunnitud ja pool miljonit töökäepaari minema laskunud, ei leia ta siiski rahu ja järgneb kuulus jälitusretk läbi kõrbe. Teise Moosese raamatu 14. peatükist võib läbi Punase mere mineku kohta lugeda, et «Ja Iisraeli lapsed läksid läbi mere kuiva mööda ja vesi oli neil müürina paremal ja vasakul pool.» Filmis see päris nii välja ei näe. Ülivõimas on hoopis see, kui Punane meri vaarao sõjaväele kaela langeb. Marulise domkratina langes laine, nagu on juba klassik öelnud.

See ongi filmi viimane mõjuv stseen ja minu poolest võiks nüüd tiitrid käima lasta. Scott lisab siia veel sabaotsakese, kus Mooses Siinai mäel oma poisikesest jumala pilgu all käsulaudu kivitahvlisse toksib, samal ajal, kui tema rahvas all lõbusasti Kuldvasika ümber tantsu lööb. Õnneks ei ole see uue filmi sissejuhatus.

Kas siis ja võib-olla just siis, kui piiblilugu eriti meeles ei ole, tasub «Exodust» vaatama minna. Scott on ikkagi meister. Hollywoodis on algusest peale eepilisi piiblilugusid tõlgendatud ja see kuulub žanri paremiku hulka.

«Exodus: Jumalad ja kuningad»
Režissöör Ridley Scott
Peaosades Christian Bale, Joel Edgerton, Aaron Paul, John Turturro, Sigourney Weaver, Ben Kingsley jt
Kinodes alates 19. detsembrist

Tagasi üles