Ballettmeistri poja memuaarid

FOTO: Erakogu

Arvustus

Rainer Jancis

Valgus tunneli lõpus: Unenägu Metro Luminalist

Menu kirjastus, 2014

160 lk

Ega meil neid muusikute lugusid ülearu palju võtta ole. Mihkel Raud, mitu raamatut Onu Bellalt. Hiljuti on kirjutatud veel Gunnar Grapsist, varem Tõnis Mäest, Pantokraatorist ja Fixist. Eks neid on mõni veel.

Rainer Jancise «Valgus tunneli lõpus: unenägu Metro Luminalist» astub neist vast kõige paralleelsemat sammu Mihkel Raua omaga, sest 80ndate lõpp, punk, Moskva ees hängimised jne on mõlemas kohal. Raamat algab sellise intensiivsusega, et pidin selle lugemise ajal lausa toasussid jalast võtma. Muusikaraamatuid on ikka huvitav lugeda, kuid minu isiklikus eestimaises muusikalugude edetabelis on see kohal number üks. No on küll hea raamat.

Kõik need sündmused ja karakterid. Jääb mulje, et selle kirjutamist on Jancis kaua oodanud. Punn lendab eest ning toimub vallandumine. Ta on suurepärane ja erakordselt naljakas jutustaja, kelle jutustajasõrmede all on olukordadel kiire soodumus groteskseks muutuda. Tundub, et igavus on see, mida jutustaja kõige enam pelgab ja tekstile selle kartuses ikka korralikult piitsa annab.

Ehkki tegemist on justkui elulooraamatuga, mille sõrestikuks peaksid olema teatavad aastaarvud, vallandub see säärase hooga, et ajamäärustest pole väga abi. Kompass läheb rikki. Juhtub miski sündmus siis aastal 1987 või 1994, pole suurt vahet. Ka tunnistab jutustaja ise, et ei mäleta, kas näiteks see, kui ta kord koos venelastega Helsingis viina võttis ja pärast peksa sai, toimus 1990 või 1994, igal juhul näidati televiisoris jalgpalli MMi.

Samas seisab raamatu pealkirjas ikkagi «unenägu Metro Luminalist», mitte «Metro Luminali ajalugu» või «ballettmeistri poja memuaarid». (Viimase kohta leiab ta, et küll võiks kurb olla, kui ta raamatul oleks selline pealkiri. Kuna  Rainer Jancise ema on ballettmeister Mai Murdmaa, oleks selline variant muidugi võimalik.)

Pärast neid aastaid dionüüsiline element natukene taltub. Sellel on ilmselt ka omad praktilised põhjused, sest jutustaja jätab joomise ja saab kaineks.  Või niivõrd-kuivõrd, järgnevad küll kanepiaastad. Mulle kui muusika tehnilistes asjades võhikule olid huvitavad lugeda ka raamatu teaduslikumad ja apolloonilisemad osad – jutud kitarride häälestamisest, süntesaatori või sämpleri ostmisest, nende tehniliste näitajate ja võimaluste selgitamisest. Muusika demüstifitseerimisest seega.

Paljude raamatust läbi käivate inimeste kohta ütleb Jancis ka halvasti (hästi ütleb ka) ja võib-olla räägib asjadest, millest kõik ehk ei taha, et niimoodi avalikult räägitaks. Tundub, et ausust peab Jancis tähtsaks. Või siis mitte, sest aususega saab alati igasuguseid mänge mängida, ja autorist jääb raamatu puhul mulje kui suhteliselt trickyʼst tüübist. Aeg-ajalt on tunda ka pettumusnooti, et kõik ei ole läinud nii, nagu oleks tahtnud, või et kõik pole tast päris niimoodi aru saanud, kui oleks võinud.

Iseenesest oleks huvitav kuulda teiste raamatust läbi käivate isikute, nagu Mait Vaigu, Allan Vainola, Kristo Rajasaare, Jaan Toomiku jt versioone sündmusest. Või siis mitte, «Valgus tunneli lõpus» on siiski piisavalt hea raamat, et seda mitte tõsielusündmuste kindlaksmääramisega lahjendada.

Tagasi üles
Back