Postimees kogus kokku üheksa raamatusõbra lemmikud. Siit leiate Heili Alliku tõlkija ja Tallinna Ülikooli kirjastuse tegevtoimetaja soovutused. Valik on teie!
Parimad raamatud. Heli Allik soovitab!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaks väga puudutanud teksti ei ilmunud raamatuna, seega neid jõuluvanale soovitada ei saa. Kuid siiski oli üks aasta suurlugemisi Taavi Eelmaa «Eesti kaasaegse teatri aabits» blogis Zaum. Mikk Pärnitsa«Külmad on nende nimed» – jutustus, proosapoeem, katkend romaanist, ei teagi, kuidas seda nimetama peaks – ajakirjas Vikerkaar teeb eesti keelega imet. Murdeline, suuline, hääldustranskriptsiooniline, kübermoodne ja vana eesti kirjakeel sulanduvad unenäoks, mis toob kananaha ihule.
NO99 välja antud Ringo Ringvee «Lenni» tagakaanel on tekst: «Märkus. Punktid ja komad on enamasti seal, kus tuleb pausi pidada. Seal, kus neid ei ole, pausi pidama ei pea. Suuremaid tähti tuleb lugeda suuremalt ja väiksemaid väiksemalt. Tegelaste ja nimede tagant ei tule kedagi otsida ega leida. Kõik, mis tundub kirjaveana, ei ole tingimata kirjaviga. Siis on kõik selge ja arusaadav.» Ja tõsi mis tõsi – küsimus, mis tunne on olla?, millele vastavad raamatu 171 miniatuurset peatükki, on korraks täiesti selge ja arusaadav.
Andrei Ivanovi «Bizarre» (tlk Veronika Einberg) jätkab kaevamist neis kihtides, mis, paistab, on meile tihti liiga lähedal, liiga ihu ligidal, et kirjutamisele alluda. Kuid Ivanovile annavad Eesti-Vene suhted, pagulus, Ida-Eurooplase identiteet ja marurahvuslus end pealtnäha täiesti igasuguse pingutuseta kätte.
Erudiit ja intellektuaal Hasso Krull suudab oma eepilise tekstiga «Kui kivid olid veel pehmed» aastal 2014 seda, mida ennemuistsel ajal, nagu räägib Mircea Eliade, tegid nõiad-ravitsejad: nõid tuli haige inimese peatsisse ja jutustas talle loomise loo. Seepeale sai haige terveks.
Gilles Deleuze, Félix Guattari «Mis on filosoofia?» (tõlkinud Anti Saar). Esiteks on tore, et see tähtis prantsuse filosoofide tandemi teos on eesti keeles olemas. Teiseks on tore, et see julgeb küsida naiivset küsimust «Mis on filosoofia?» ja anda sellele üpris pööraseid vastuseid.
Maurice Blanchotʼ «Kirjandus ja õigus surmale. Valik tekste» (koostanud ja tõlkinud Anti Saar) on raamat kõigile, kes on pühendunud kirjanduse hämarale saladusele. Ka Blanchot ise on hämar, kuid Eik Hermanni järelsõna aitab tema loomingut imeliselt mõista.
Märt Väljataga koostatud tõlkeantoloogia «Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste» on täitnud olulise lünga ja toonud eesti keelde sada aastat tagasi kirjutatud tekstid, mis on ometi aluseks suurele osale tänapäevaselegi kirjandusteooriale. Samas ei ole see raskepärane lugemine ja Märt Väljataga ülevaatlik faktitihe järelsõna läheb edasi kui põnevusjutt.
Charles Baudelaireʼi «Mu alasti kistud süda» (tlk Kristjan Haljak). Suure prantslase päevikumärkmed, sama tihedad kui tema luule.
Mo Yani «Punane sorgo» (tlk Märt Läänemets) pole mitte ainult Nobeli laureaadi esmatutvustus ja esimene nüüdisaegse hiina kirjanduse näide eesti keeles, vaid värav, mis avab ukse meile nii kaugesse, kuid teisalt aina lähemale hiilivasse maailma.
Udo Uibo raamatut «Sõnalood. Etümoloogilisi vesteid» lugedes muutub eesti keel paksuks, käegakatsutavaks, kolmedimensiooniliseks. Tõeline keelemõnu, teadmised sinna otsa.
