Parimad raamatud. Veronika Kivisilla soovitused!

Postimees kogus kokku üheksa raamatusõbra lemmikud.  Siit leiate luuletaja Veronika Kivisilla soovutused. Valik on teie!

Bruno Schultzi «Kaneelipoed». Pärl. Hendrik Lindepuu meisterlik tõlge. See on AEGLASELT LUGEMISE RAAMAT, kus iga lause on kaunis ja poeetiline kontsentraat, täis kõige erinevamaid aistinguid. Raamat nagu  liigirohke, sopiline, metsistunud salaaed. «Kaneelipoodides» on mingi teine reaalsus ja normaalsus, ja seal uidata on vägev.

Georges-Olivier Chateaureynaudʼ «Õnne põik». Lummav ja valus maagilis-realistlik lühijutukogumik, kus kohtab melanhoolseid, otsivaid inimhingi. Need lood salvestuvad sügavale, sest MEIE KÕIGIGA VÕIB JUHTUDA SARNASEID ASJU. 

Indrek Koffi «Kirju koer». Lapsena oli üks mu lemmikraamatuid Donald Bisseti «Kõnelused tiigriga». Indrek Koffi «Kirju koer» Marion Unduski vägagi haakuvate ja heade mustvalgete illustratsioonidega meenutab mu armsat lapsepõlvesõpra, see on sama tore, hell, äraspidine. Koff on muhe jutustaja, tal on kihvt keelekasutus ja mõnusalt jaburad ideed. Mis kõige parem - ei mingit võltspaatost ega roosamannat. Lastele ja lapsemeelsetele see raamat igatahes meeldib!

Lars Myttingi «Küttepuud» (tlk Enno Turmen). Äärmiselt põhjalik ja asjatundlik raamat puukütte olemusest. Aga mitte ainult. Käsiraamatuliku kaane all on üllatuslikult peidus puhas poeesia puuküttegeeniga inimestele, see on armastusavaldus ahiküttele. Burning love! Märksõnad: pakaselisel päeval peene joana otse taevasse suunduv fumata bianca. Raiepakk kui monument.  Muide, mehel, kes laseb oma perel külmetada, on midagi viga.

Udo Uibo «Sõnalood». Etümoloogilised vested lugejale, kel vähegi huvi keelekõrva kikitada. Tarviline raamat, et ikka jälle riiulist haarata. Järge(sid) oleks lähitulevikus huvi lugeda küll. 

Toomas Haugi «Mööda Koidu tänavat». Hell, isiklik, soe, humoorikas, väga kaasahaarav – autori lapsepõlvemälestused kuldsetest kuuekümnendatest Koidu tänaval. Pildid inimestest, kodudest, eluolust. Kirjandusteadlane Toomas Haug on sündinud jutuvestja, see on päris kindel.

Elif Shafaki «Armastuse 40 reeglit. Romaan Rumist» (tlk Doris Kareva). See EI OLE «50 halli varjundit»! Ehkki mitmekihiline romaan sisaldab ka lihtsakoelise ummikusse aetud koduperenaise loo, on see eelkõige lugu 13. sajandi müstikust Rumist ja tema kohtumisest hingekaaslase, derviš Šamsiga. Romaanis kõlavad paljud 13. sajandi Anatoolia hääled, ennekõike aga Rumi oma, kui temast sai luuletaja, puhta tühjuse hääl.

Jan Kausi «Tallinna kaart». Miniatuurid, mis puudutavad väga, kui Tallinn kunagi kuidagigi on kõnetanud ja korda läinud. Piitsaplaksuna täpsed ja valusad tabamused.

Urmas Vadi «Kuidas me kõik reas niimoodi läheme». Reaalsuse ja kujutluse miksimises on Vadi teadagi meisterlik. Uues jutukogus näitab autor end tuntud headuses. Mulle mõjub Vadi hullus alati tervistavalt, sestap lasen end pikemalt mõtlemata sel kaasa kiskuda.

Tove Janssoni «Sõnumid» (tlk Maarja AaloeÜlev Aaloe)Võimalus avastada üht Põhjamaade suurimat jutuvestjat ja põnevamat loojanatuuri Tove Janssonit novellistina. Tulemus on tuttav ja üllatav ühekorraga.

 

Tagasi üles