Popmuusika-aasta 2014 – kesköine välgusähvatus

Ed Sheeran Foto: Kuvatõmmis

Aastapäike on metsa taha veerenud ja tuleb teha popiaastast kokkuvõtteid, parafraseeriksin alustuseks tuttavat surnumatjat. «Miks sa mind niimoodi parafraseerid?» küsib surnumatja ja astub tuppa. «Aga kuidas ma sind siis teistmoodi peaksin parafraseerima?» – «Parafraseeri näiteks…» jääb ta mõttesse. Pärast suhteliselt pikka pausi leiab ta, et ega jah.

«Tahaksin sinuga rääkida natuke Taylor Swiftist, keda võib pidada tänavuse popiaasta tähtsaimaks artistiks.» «Oota, ma lähen käin ära, teen teed, kas sa ei kuule, kuidas teekann juba viliseb, vesi on juba kurjaks aetud, siis räägime Taylor Swiftist.» «Vabandust, ma ei kuulnud jah,» vastan surnumatjale, «arvasin, et see on minu nina. Mu nina nimelt natuke viliseb vahel.» «Hahahaaa,» naerab surnumatja, «nina viliseb, esimest korda kuulen sellist asja.»

«Taylor Swifti «1989» oli lauljatari viies album. Seni närimiskummi-kantri-popiga kuulsust ja südameid võitnud Taylor sai nüüd maha millegagi, mida ta ise nimetab oma «esimeseks dokumenteeritud popalbumiks». Produtsentide väge juhatanud ei keegi muu kui Rootsi superprodutsent Max Martin. Plaadi pealkiri tähistab Taylori sünniaastat ja selle aja muusikast on ka šnitti võetud. Siin on korralikud poplood, mis ei tundu imbetsilli tehtud ega suvaline ruumitäide. Ikka popmuusika, mis popmuusika on.

Mõni on jõudnud Taylorit võrrelda lausa briti bändi Scritti Politti 1985. ilmunud plaadiga «Cupid ja Psyche», mida peetakse üheks perfektse popmuusika teetähiseks. Scritti Politti põhjused perfektsuseks olid küll pisut teistsugused ja lähtusid marksistlikust kaubafetišismi kriitikast. Tayloril seda kritiseerimismuret ei ole, ainult soov vallutada maailm, ja ta saab sellega suurepäraselt hakkama.

Esimesel nädalal pärast ilmumist müüdi plaati ainuüksi USAs 1,3 miljonit eksemplari, mida oli oluliselt rohkem kui planeeritud – ja seda ajal, mil plaadimüük jätkuvalt alla käib. Viimati alustas Eminem oma plaadiga «The Eminem Show» (2002) nii tugevalt. Taylor Swifti plaadi märgilist tähtsust näitab vahest seegi, et Eesti Ekspressi kultuurilisa Areen kirjutas sellest lausa oma kaaneloo. Plaadiarvustus kaanelooks, sellist asja pole varem olnud.»

«Mis sa räägid,» on surnumatja tagasi, kaks tassi teed näpus. Ütleb, et see on tavaline must Liptoni tee ja et tal paremat ei ole. «Pole väga rikkad ajad mul, inimesi sureb vähe,» lisab ta veel nagu vabanduseks, «aga teed juua meeldib.» «No mis seal ikka,» ütlen, «kui sa töötaks popmuusika sektoris ja peaksid kunstilises mõttes surmadele viimaseid sõnu lugema, oleks põli ilmselt kuldsem.»

Rüüpan teed. «Ai, tuline on, põletab suu ära, » ütlen. «Hahahaa,» naerab surnumatja jälle, «tee on mul kuri.» «Ed Sheeranit tead?» küsin talt, endal ikka suu põletusest natuke nagu tuim. «Ei oska öelda,» vastab surnumatja. Rüüpab teed. Mekutab suuga. Ütleb, et vilets tee, aga mis seal ikka. «Tee on tee,» ütlen mina. «Tee ei ole tee,» leiab surnumatja.

Mängin talle oma telefonist ühe suhteliselt halvasti kvaliteediga kostva Ed Sheerani loo. Vist isegi tean seda lugu, olen raadiost kuulnud, ma nimelt kuulan palju raadiot, raadio, nii kummaline kui see ka pole, aitab keskenduda.

«Tahad, ma näitan sulle oma käpikuid, sest see lugu on ju täiesti suva,» ütleb surnumatja ja kaob uuesti teise tuppa. Kolistab natuke ja tuleb kurvalt tagasi. «Ei ole käpikuid, ei tea, kuhu ma need kaotasin, loodetavasti ei kukkunud kuhugi hauda, siis pole enam midagi teha, sealt neid kätte ei saa, ega sellepärast ei hakka ju hauda lahti kaevama.» Näitan talle, et näed seal, tooli peal. Surnumatja rõõmustab. Ütleb, et kingiti ja et talvel on need väga head. Paneb kätte. «Sul ei olegi kindaid?» küsib. «Ei ole,» vastan, «kaotasin ära, kunstnahast kindad olid. Korralikud. Ainus jama nendega see, et vihmas tõmbavad kokku. Ei saa enam käest ära, peab kääridega käed välja lõikama.» «Villane on ikka parem,» arvab surnumatja. «Katsu, tunned, pehme, soe.» Mõnusad kindad, nende üle võib rõõmu tunda.

«Ed Sheeran oli poiss, kes sündis ja kasvas väikelinnas keskklassi peres, kuid läks siis Londonisse, et läbi lüüa. Umbes nagu sina,» püüan surnumatjat nöökida. «Mis mõttes nagu mina?» ei saa surnumatja nöökest aru. Ütlen, et tegin nalja. Surnumatja kehitab õlgu.

«Kujutad sa pilti – üks noormees, kes kasvab 90ndatel kuskil Briti väikelinnas keskklassi peres ja kelle unistus on saada popstaariks. Kui talle tundub, et aeg on küps, pakib ta oma flanellsärgi ja juukseželee kohvrisse, istub rongi ja asub Londoni poole teele. Tal on kindel nõu läbi lüüa. Ja ennäe imet, kaua ei lähegi, kui ta juba kirjutab lugusid populaarsele poistebändile One Direction.»

Surnumatja kuulab pingsalt, vahepeal hõõrub näpuga nina. Teen pausi. Surnumatja ütleb: «No räägi aga edasi, väga huvitav jutt, hakkas laule kirjutama ja õnnestus selles, mis edasi sai?» «Nüüdseks on teinud kaks sooloplaati, esimene nimega «+(2011)» ja teine, tänavune plaat «x». «x» on sel aastal Briti enim müüdud plaat, oli kuus nädalat jutti nr 1.» «No väga hea, poisil läheb kenasti,» ütleb surnumatja ja jätkab: «Kuid see on ju vanainimesemuusika, selline kaminavaatamise ja soojade jalavannide muusika. Noor inimene ja teeb vanainimesemuusikat.» Paus. «Teda iseloomustab veel see, et ta on nagu hästi tavaline poiss, kes sööb kuskil tavalises kohvikus ja tundub hästi down to earth,» räägin ma. «Jah,» ütleb surnumatja, «ega ma ei saa ka aru, miks tavalisus tänapäeval popmuusikas kuidagi nii soositud on. Või üldse, mis on tavalisuses nii erilist. Tavaline on ju tavaline. Ja tavaline on tüütu. See on iseenesestki mõista.» Niimoodi räägib surnumatja.

Raadios hakkab laulma Lana Del Ray, kelle teine plaat «Ultraviolence» samuti tänavu palju tähelepanu pälvis. Plaadi produtsendiks oli Black Keysi mees Dan Auerbach (ka Black Keys tegi sel aastal korraliku uue plaadi). Lana Del Ray suuri mõjutajaid on film-noir. 50ndad, kahtlased tüübid, mehelikud mehed, naiselikud naised, ähvardavad kangialused, pimedad kohad, võimendatud dramaatika, tume müsteerium, Hollywoodi noir. Lana Del Ray kui kannatav femme fatale. Lana Del Ray pisarad jooksevad mööda kaameraläätse alla. Väljas sajab vihma.

Muide, ka Eesti ainsa plaadipoe Lasering praeguse seisuga enim müüdud välismaa plaat on Lana Del Ray «Ultraviolence». Enim müüdud eesti plaat aga Vaiko Epliku souli-plaat «Nõgesed», teisel kohal pop-folk-act Curly Strings plaadiga «Üle ilma». Surnumatja täheldab: «See on see, kus see lokkidega tüdruk laulab, eksju.» See ta on jah, kinnitan. Kolmandal kohal on Epliku teine tänavu ilmunud plaat «Nelgid». See on see bossanova-plaat.

«Mul on need vist mõlemad olemas.» Läheb jälle tagatuppa. Kolistab. Räägib teisest toast, et Eplik on ikka hea, alati üllatab, pole viletsat plaati teinud. Tsiteerib John Peeli, kes ütles ansambli The Fall kohta, alati sama ja alati erinev. Vastan, et kas just seda, aga põhimõtteliselt on tal õigus. Kolistab edasi. Tal on vist seal teises toas palju asju. Ma pole vaatamas käinud, kuna surnumatja pole kutsunud, et tule ja vaata, ja omaalgatuslikult oleks see ebaviisakas. Tuleb tühjadega kätega tagasi. «Ma ei tea, kuhu ma need asjad alati panen,» ütleb kurvalt. «Äkki kukkusid hauda,» püüan jälle nalja teha. «Jäta sina ka oma naljad.» Istub kurvalt. Epliku plaadid on kadunud. Mul hakkab tast selle pärast natuke kurb. «Tead, ma saadan sulle jõuludeks uued Epliku plaadid,» luban. «Selle üle on küll hea meel,» on surnumatja kindel ja ta silmi tekib sära.

Välismaistest plaatidest on Laseringi tänavu esikolmikus veel peale Lana Del Ray Coldplay «Ghost Stories» ja veel aasta lõpus ilmunud AC/DC uus plaat. Teise Eestis plaatide jaemüügiga tegeleva kaupluse, Apollo, müügitabelist vaatavad tänase päeva seisuga vastu Eesti artistidest 1) suvise laulu- ja tantsupeo DVD, 2) Curly Strings «Üle ilma», 3) Smilersi juubelikogumik «Meteoriitide sajus». Välismaistest 1) Robbie Williamsi Tallinna kontserdi DVD, 2) Andrea Bocelli «Love In Portofino» ja 3) Coldplay «Ghost Stories».

Kell heliseb. Surnumatja räägib, et ta pani kella helisema, kuna täna tuleb tal siiski üks surnu ära matta, siis teab, millal minna. «Selge pilt,» ütlen ma ja tahan rääkida veel oma selle aasta lemmikplaadist, New Yorgi hiphopiduo Run The Jewels 2st ja oma iidolist El-P-st, kes seal taas suuri tegusid teeb.

«Aitab-aitab,» on surnumatja nüüd seda meelt ja laulab: «Vennad, nüüd julgesti tööle!» Naerab. «Tuleb minna. Mõni teine kord räägid sellest.» Ütlen, et mõni teine kord võib-olla räägin juba mõnest teisest artistist. «No siis räägid mõnest teisest artistist. Kuid nüüd tööle. Häid jõule.» «Häid jõule sullegi.» Uks kolksatab kinni.

Toimunud vestlus on fiktiivne.