Parimad raamatud. Maire Liivametsa soovitused!

Postimees kogus kokku üheksa raamatusõbra lemmikud.  Siit leiate kirjanduskriitiku ja Eesti Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referendi Maire Liivamets soovutused. Valik on teie!

Kes ülepea suudab selles meeletus raamatuuputuses väärtuslikku üles leida? Ja siis veel adekvaatset hinnangut anda? Minu arvates sünnivad paljud arvamused juhusest, näiteks kuidas teos on ükskõik millises poes esile tõstetud, millest pajatab meedia, kuidas hindavad raamatut tuntud persoonid, kes ei pruugi alati sisu isegi korralikult läbi lugeda.

Sõltub arvustuste arvust, väljaandest, kus see on ilmunud, kriitiku tuntusest ning tema läbisaamisest autoriga, ja muudestki naljakatest asjadest – alates maailmavaatest  teose paksuseni välja! Ükskõik, kuidas ka raamatule läheneda, subjektiivsusest ei päästa miski. Kuna mu töö eeldab eesti kirjandusele keskendumist, siis olen üritanud ilmuvas sügavutiminevat ettekujutust luua, ent see käib tõesti üle jõu.

Loetu põhjal kodune ilukirjandusaasta nn kümnendi suurromaani ei pakkunud, aga mõtlema suunavat ning lihtsalt kauneid ridu ja mõtteid leidub parasjagu. On käsitletud meie suurt teemat – rahva saatust ajas –, mille sisukaim näide on Jan Kausi «Ma olen elus»kindlasti ka näidendi kujul ilmunud Tiit Aleksejevi «Kuningad»Vaatamata võimalikele teadmistele ei suuda lugejad tihti vastu panna kaante vahelt õhkuvale mõjujõule, nii minagi.

Sel aastal on ilmunud mitu võluvat lõunaeestilikku  kohavaimu vahendavat, lehekülgedelt napipoolset raamatut: Leelo Lauritsa «Kütioru tillukesed asjad» ja Jaan Kaplinski «Mõtsa ja tagasi».

Lauri Pilteri empaatilises teoses «Vilekoor ja teisi jutte» jälgitakse lihtsalt lihtsat elu. Mulle on alati meeldinud, kui tavaliste inimeste käekäik natukenegi väärtuslikumaks kirjutatakse.

«Aega karmi ja kaunist» vahendab stiilselt Toomas Haug «Mööda Koidu tänavat» liikudes, nagu ka samas tonaalsuses kirjutatud Mudlumi  jutukogu «Tõsine inimene». Nii eelmine kui järgmine autor kuuluvad üllatajate hulka. Edvin Aedma «Maagiline reaalsus» ei pruugi paljusid üldse puudutada, mina aga nautisin lühilugude fantaasiat, mis põimitud reaalsusega, mõelge vaid, 99-aastane kohvikupidaja muutub viimaks kuldseks soojuseks...

Sedasorti kujutlusküllusest pakatavat maailmanägemist tajub ka Urmas Vadi  kogus «Kuidas me kõik reas niimoodi läheme».  Kes on väsinud ühiskonna valudest kubisevast luulest, võiks avada Jürgen Rooste siira ja vanamoelise lembelaulukogu «Suur sume, suur tume». Niisuguseid ilmub üliharva.

Muidu avastasin tänavu rohkesti minoorseid, kuid meeldejäävaid  luuleraamatuidüsna juhuslikuna nende hulgast nimetan Lehte Hainsalu «Maailm möödub». Aga Andrus Kasemaa romaanist «Minu viimane raamat» ei saa  mööda vaadata. Nooruk püüab teda ümbritsevat koledat maalima ilusaks mõelda – raske ettevõtmine! Mainimata ei saa jätta ka Udo Uibo «Sõnalugusid».

Inglise kirjaniku A. S. Byati «Lumm» ei kuulu kergete lugemiste kilda, aga kirjandusinimesena pidin sellest jagu saama. Vaev sai tasutud.

 

 

Tagasi üles