Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2014/12/21/3626509t1h7000.jpg)
Madis Kõivu «Keskmängustrateegia» esietendusel viibis Eesti Draamateatri saalis märgatavalt teistsugune publik: tooni andis vanema põlve intelligents, tavatult palju nägi soliidses eas härrasmehi. Huvitav oleks teada, kui paljudel neist oma isiklikum ja vahetum seos peategelaste prototüüpideks olnud vendade Kerestega; või teha statistikat, kui suur protsent selle lavastuse vaatajatest oskab malet mängida.
Mõistagi pole malemänguoskus etendusest osasaamises määrav, ent tugev lisaväärtus ometi, kui malendite paigutus ja lennukas ümberpaiknemine malelaual käivitab kirgliku ja samas ratsionaalse kaasamängukujutluse. Mulle, kes ma paraku kuninglikku mängu ei oska, meenusid Iivo Nei «Malekooli» saated, kus käikude «anna – berta» näitamine ja sõnastamine mõjus põnevalt saladuslikuna.