Mälu ja male salakäigud

Kaks andekat venda, tippmaletaja (Indrek Sammul) ja füüsikust akadeemik Mart (Mait Malmsten). Foto: Mats Õun

Madis Kõivu «Keskmängustrateegia» esietendusel viibis Eesti Draamateatri saalis märgatavalt teistsugune publik: tooni andis vanema põlve intelligents, tavatult palju nägi soliidses eas härrasmehi. Huvitav oleks teada, kui paljudel neist oma isiklikum ja vahetum seos peategelaste prototüüpideks olnud vendade Kerestega; või teha statistikat, kui suur protsent selle lavastuse vaatajatest oskab malet mängida.

Mõistagi pole malemänguoskus etendusest osasaamises määrav, ent tugev lisaväärtus ometi, kui malendite paigutus ja lennukas ümberpaiknemine malelaual käivitab kirgliku ja samas ratsionaalse kaasamängukujutluse. Mulle, kes ma paraku kuninglikku mängu ei oska, meenusid Iivo Nei «Malekooli» saated, kus käikude «anna – berta» näitamine ja sõnastamine mõjus põnevalt saladuslikuna.

Näidendi sõnapruugis nimetatakse malendeid malepulkadeks, küllap tollal nõnda öeldi. Praegu loob see lisaseose sõnaga «mälupulk», mis Kõivu kontekstis ülimalt täpne, kuna tema näidendid tegelevad intensiivselt mäluga. Nii ka «Keskmängustrateegias», mille mõttetegevustik toimubki ju hallipäise akadeemiku Valdu (Mait Malmsten) peas ja mälus: mees tõmbab mööblilt unustuse katted, puhub seiskunud partiiga malelaualt õhku tõhusa tolmupilve, kutsub ikka ja jälle tagasi möödanikku. Refräänina korduv Kõivu-küsimus «kunas see oli?» loob kummitavaid ajapaineid, sekka rahunevaid selginemisviive.