Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2014/12/21/3626509t1h7000.jpg)
Madis Kõivu «Keskmängustrateegia» esietendusel viibis Eesti Draamateatri saalis märgatavalt teistsugune publik: tooni andis vanema põlve intelligents, tavatult palju nägi soliidses eas härrasmehi. Huvitav oleks teada, kui paljudel neist oma isiklikum ja vahetum seos peategelaste prototüüpideks olnud vendade Kerestega; või teha statistikat, kui suur protsent selle lavastuse vaatajatest oskab malet mängida.
Mõistagi pole malemänguoskus etendusest osasaamises määrav, ent tugev lisaväärtus ometi, kui malendite paigutus ja lennukas ümberpaiknemine malelaual käivitab kirgliku ja samas ratsionaalse kaasamängukujutluse. Mulle, kes ma paraku kuninglikku mängu ei oska, meenusid Iivo Nei «Malekooli» saated, kus käikude «anna – berta» näitamine ja sõnastamine mõjus põnevalt saladuslikuna.
Näidendi sõnapruugis nimetatakse malendeid malepulkadeks, küllap tollal nõnda öeldi. Praegu loob see lisaseose sõnaga «mälupulk», mis Kõivu kontekstis ülimalt täpne, kuna tema näidendid tegelevad intensiivselt mäluga. Nii ka «Keskmängustrateegias», mille mõttetegevustik toimubki ju hallipäise akadeemiku Valdu (Mait Malmsten) peas ja mälus: mees tõmbab mööblilt unustuse katted, puhub seiskunud partiiga malelaualt õhku tõhusa tolmupilve, kutsub ikka ja jälle tagasi möödanikku. Refräänina korduv Kõivu-küsimus «kunas see oli?» loob kummitavaid ajapaineid, sekka rahunevaid selginemisviive.
Mälumale aegruum
Alates lavastust raamivast Paul Kerese büstist Pärnus, mille autor Mare Mikof, kus nukrailmeline maletaja on ise malepulga sarnane, otsekui mälu piirideta malelauale kinnistatud. Mäng jääb mäletajate ja mineviku avastajate hooleks.
Priit Pedajase lavastajakäekirjas on kõige paremas mõttes tuntav tema Kõivu-lavastuste slepp, erilise õhustiku loomise oskus. Niipea kui pilk langeb eeslaval, saalist vaadates vasakul, lava alla suunduvatele trepiastmetele, tuleb ilmsi meelde «Tagasitulek isa juurde» (1993), ka sealt alt kostvad inimhääled moodustavad avara mäluruumi. Aja kulg, eriti seesinane saatuslik 1944, loob mälusilla «Tagasitulekuga».
Pealekauba on Guido Kanguri sujuva tunnetusega esituses lisatud vana hea tekst «sügaval ja kõrgel ...», mis mõjub helgelt nostalgilise ja igikestvana. Meie kõige meisterlikum, vaimukam ja mõttemänglevam Kõivu-näitleja Ain Lutsepp osaleb õnneks ka «Keskmängustrateegias», liikudes mälumale aegruumis nauditavate ümberlülitumistega rollist rolli, polkovnikust Alehhiniks ja tagasi, vahepeal 1. välgutajaks, nõtkelt hiilides salakäigust salakäiku.
Kursusevennad Mait Malmsten ja Indrek Sammul mängisid aastal 1993 oma esimesi Kõivu-rolle 16. lennu diplomilavastuses «Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl», Malmsten tookordki endast tublisti vanema Papa osas, Sammul silkas poisinagana. Nüüd on nende päralt eatute vendade peaosad.
Esietenduse põhjal näis Malmstenil olevat väheke valutum karakteri kaitsekihile toetuda, tõreda vanamehena toriseda ning taas mälu mänguväljadele kanduda. Sammuli lavaelu näikse olevat kõvem pähkel: kuidas igas käigus leida tasakaalu «igavese teise» Paul Kerese legendi ja ajaloo rataste vahele jääva üldistavama nähtuse vahel. Kõige köitvam Sammuli tegelaskujus on kompromissitu pühendumine malele kui mängule, tema elumängu filosoofia. Dialooge elavdab vendade mälukestev rivaliteet, altkulmu põrnitsev umbusk, omade nukkernaljakad nägelemised.
Kõivu loodud meestemaailmades naised tihtipeale hoiavad või jäetakse tagaplaanile, nõnda seegi kord. Klaarimalt eristub Kersti Heinloo roll – Valdu tütar Hilda, veenva ja uudse neutraalsusega kujutatud keskealise naise kannatlik väsimus. Hilda tekstist torkab kõrva, kuidas perekonnas üksteisest palju ei teatud, olulisest ei räägitud: kas ajastu pitser või pigem eestlaste ajaülene endassesuletus?
Laine Mägi kange loomuga Vanaema sõidab ringi ratastoolis, ent pähekaranud uitmõte «Tuhkatriinumängu» Perenaisest siia partiisse vist ikka ei passi. See, mil moel on mängu kaasatud valge koer ja hallikas kass, toob lavalisse aegruumi kord leevendavat ja muhedat elulist segadust, samas võimendab kentsakat arusaamatut absurdi.
Kujundid ja vaimutihedus
Taas kord on stiilipuhas ja assotsiatsioonidele valla Pille Jänese stsenograafia, mis laseb suurel laval vabalt hingata. Tundlikus koosmängus valguskunstnik Margus Vaiguri ja videokunstnik Tauno Makkega luuakse kujutlusruum malest ja mälust: üks mõjusamaid kaadreid on sõjaaegsete Praha tänavate kohale laotuv õhuline malelaualinik, mis toonitab ühtaegu mängu ajatust kui ka pidetust ajas; samuti malepulkade unenäolised segipaiskumised ja hääletuks sõjaväeks rivistumine.
Veel üks tähelepanek. Draamateatri mängukavas on mitu algupärandit Eesti lähiajaloost, keerukatest inimsaatustest 20. sajandil: «Wabadusrist», «Laul, mis jääb», «Vennas»; lisaks omadramaturgiale vaagis võimu ja vaimu vastasseisu «Kollaborandid». On see kokkusattumus, programmiline tahe mäletada, olevikust tingitud ohutunnetus?
Ajas, kus maailma mõtestamine ja sõnastamine lihtsustub, kujunditaju vaesestub ning seeläbi ka mälusillad hapramaks muunduvad, mõjub Madis Kõivu unenäolise kergusega laetud mõttemänguri kirg, tema sõnastamise vaimutihe tarkus iseäranis lootusrikkana.
Väljavõte
Priit Pedajase lavastajakäekirjas on kõige paremas mõttes tuntav tema Kõivu-lavastuste slepp, erilise õhustiku loomise oskus.
Faktikast algusesse
«Keskmängustrateegia»
Autor Madis Kõiv, lavastaja Priit Pedajas
Osades Indrek Sammul, Mait Malmsten, Ain Lutsepp, Guido Kangur, Laine Mägi, Kersti Heinloo jt
Esietendus Eesti Draamateatri suures saalis
7. detsembril