Esmaspäeval toimus Eesti Draamateatri suures saalis Teater NO99 ühekordne aktsioon, uus kodumaine algupärand «Savisaare kõne rahvale». Kommenteerib Sirbi peatoimetaja Ott Karulin.
Sirbi peatoimetaja: «Savisaare kõne» kordab NO99 eelmisi aktsioone
Esmane mulje: kas aktsioon vastas teie ootustele?
Jah. Aga see tähendab seda, et mul ei olnud üleliia suuri ootusi. Kuna mul on «Ühtse Eesti» kogemus olemas, siis on harjumus sees, et nende aktsioonide eesmärk on katsetada mingeid asju, mis võivad lõpplavastuses käiku minna või siis mitte.
Edgar Savisaare kõne, mis siin kokku pandi, saavutas oma parimatel hetkedel selle, et hakkasid kaasa mõtlema – äkki ta tõesti võiks niimoodi mõelda? Siin aitas kaasa Marika Vaariku lahendus, mis ei olnud Savisaare suhtes üheselt naeruvääristav. Vaarik võttis üle mingid maneerid, nagu puänteerimine ja pausid üsna jaburates kohtades, aga ta oli laval ikkagi inimene. See imponeerib mulle väga.
Ma olin üsna kindel, et ega nad pedaalivat paroodiat tegema ei hakka ja mul on hea meel, et see niimoodi läks.
Kas tekst oli dramaturgiliselt õigesti pingestatud?
Jah, muidugi. Aga oma ülesehituselt kordab see tänane juba mingis mõttes NO-teatri eelmisi aktsioone. Näiteks pühalik algus laulupeolauludega. Siis tulevad ootamatult publiku seast inimesed, kes justkui teevad nalja, aga sa hakkad järjest rohkem neile kaasa tundma. Hakkad ära tundma konkreetseid isikuid, nagu Jürgen Ligi ja Jüri Ratas. See häälestab publikut ja siis mängitakse suurelt sisse peaesineja. Struktuur sarnaneb natuke «Ühtsele Eestile».
Etenduse lõpus esitas koor fonogrammi saatel võimsalt «Tuljakut». Kas see töötas finaalis?
Jaa, see töötas kujundina kaasa väga võimsalt sellele mida Marika Vaarik rääkis. Me räägime, et oleme eestlased, aga me mõtleme väikeselt ja ainult teeskleme eestlust. See on sama hea, et paneme «Tuljaku» kõlaritest kõvasti mängima ja inimesed liigutavad selle taustal suud. See on just see, mille kohta võiks arvata, et Savisaar arvab et ülejäänud erakonnad teevad.