Imeline jõulueelne kontserdielamus

ERSO kontsert. Foto: Peeter Langovits

19. detsembril kohtusid Estonia kontserdisaalis Johannes Brahms, Arvo Pärt ja Sergei Prokofjev. Selle tõid kuulajateni Viktoria Postnikova, Kaia Urb ja ERSO taas Eestit külastanud maestro Gennadi Roždestvenski juhatusel.

 

Mõtlen sageli meie süvamuusika käekäigule. Viimased 15-eurosed piletid müüdi alles vahetult enne kontserdi algust... Saal sai täis. Aga kui meil ei oleks Arvo Pärti, Veljo Tormist, Erki-Sven Tüüri, Tõnu Kaljustet jt, kas siis oleksid saalid päris tühjad?

Johannes Brahms «Akadeemiline avamäng» (1880).

1876.a. pakkus Cambridge'i Ülikool Brahmsile audoktori kraadi, mille vastuvõtmisest helilooja aga loobus vastumeelsusest merereiside suhtes... 1879.a. tuli sama pakkumine aga Breslaust (Wroclawist) ja Brahms otsustas vastata positiivselt. Bernhard Scholtz, kes oli komponisti sõber ja Breslau muusikajuhte, lootis temalt siiski muusikalist tänu. Nii sündiski 1880.a. Bad Ischlis «Akadeemiline avamäng».

Eriti puhkpillidelt kõrgprofessionaalsust nõudev rütmikas teos valmis kolme toonase populaarse Saksamaal populaarse tudengilaulu teemadel. Oli ikka kärtsu ja mürtsu, nagu õhtuti korpides - pillimeestele vahva soojendus!

Kava oli muidugi koostatud maestro Roždestvenski poolt. Ja avamängus sisalduv «Gaudeamus igitur» ei pruukinud ei toonases Euroopas ega ka praegu Venemaal väga populaarne olla. Aga äkki oli selle kavva võtmine lausa taotluslik?

Nii oli aga loodud – ehk isegi koos Pärdiga? - hubane kontakt.

Arvo Pärt «LamenTate» klaverile ja orkestrile (2002)

Teose tellis Londoni Tate Modern Gallery ja heliloojat inspireeris india päritolu briti kujuri Anish Kapoori hiigelskulptuur «Marsyas». Helitöö kannabki alapealkirja «Austusavaldus Anish Kapoorile ja tema skulptuurile Marsyas». Esmaettekanne toimus 2003.a. 7. veebruaril Londonis. Peale autoripoolseid korrektiive esitati teos lõplikul kujul 10.nov. 2003 Poolas Sielny festivalil Tõnu Kaljuste dirigeerimisel.

Arvo Pärdi esmamulje, kui ta seisis 150 m pikkuse ja 35 m kõrguse justkui punase trompetit meenutava nülitud keha juures (lühendatult):

«...ma seisan elavana omaenda keha ees ning olen surnud – tulevikus ja olevikus üheaegselt. /.../ Surm ja kannatus... puudutavad iga siia ilma sündinud inimest. Sellest, kuidas ta enda jaoks küsimuse lahendab (või lahendamata jätab), oleneb tema elu-

hoiak, ...kas siis teadlikult või alateadlikult. /.../

Nii kirjutasin ma lamentatsiooni /kaebuse/ mitte surnute, vaid elavate jaoks – meie jaoks, kellel pole lihtne toime tulla maailma valu ja kannatusega.

«LamenTate» on muusika sooloklaverile ja orkestrile. Teost ei saa siiski pidada tüüpiliseks klaverikontserdiks. Valisin sooloinstrumendi, et see fikseeriks millegi, mida on üks. See võib olla isik või jutustus mina-vormis. Klaver võimaldab luua intiimse ja sooja atmosfääri, mis ei mõju... abstraktselt. Orkester. Võiks öelda, et mu teos on kujundatud kahe jõu poolt. Nimetaksin seda bipolaarsuseks «brutaalse jõulise» ning «intiimselt hapra» vahel.“

Teosesse on sõnatult kirjutatud kaks ortodoksi palveraamatu teksti. Esimene ütleb:

«Vaata, Issand, ...mu elu kulub ja tegudest pole pääsemist. Seepärast ma palun, vaata helge pilguga mu alandusele ja päästa mind»

Esimese muusikalise lõigu mõtestab aga lahti «Dies Irae» sekvents «Surnutemissast»:

«See viha päev on õudne kui maailm muutub tuhaks...kui ilmub kohtumõistja ja heidab kõik enda alla...»

Teose kogu olemus, selle äärmused kõlasid väga veenvalt, eriti tänu pianistile, Gennadi Roždestvenski abikaasale Viktoria Postnikovale, keda nimetatakse sageli ka naispia-nistide Svjatoslav Richteriks“.

Sergei Prokofjev. Muusikat balletist «Romeo ja Julia» op.36 (1935-36)

William Shakespeare'i looming on inspireerinud paljusid heliloojaid. Sellest Itaaliasse kantud kahe noore traagilisest armastusloost sündinud muusikateostest on ühed tuntuimad Prokofjevi ballett ja Leonard Bernsteini muusikal «West-Side Story».

Süidid sellest muusikast jõudsid kuulajateni isegi varem balleti esietendumisest Brnos 1938.a. (Peterburi Maria Teatris toimus esietendus N.Liidus alles 1940).

Romea ja Julia vaheline armastus võidab küll kahe pere (Montecchide ja Capulettide) vahelise vaenu, kuid lõpeb armastajate surmaga.

Süit algab balleti tuntuima helindi, võimsa marsiga. Kuid kordudes kahaneb selle jõud või isegi robustsus üha vaiksemaks ja teeb teed romantiliselt unistavatele meloodiatele, mis omakorda muutuvad üha kurvemaks ja kurvemaks. Aga lõpu eel taandub see jälle taastuvate siiraste tunnete ja usu ees paremasse maailma ja ausatesse inimsuhetesse.

Kõik kõlas väga-väga kaunilt. ERSO on muutunud tänu Neeme Järvi, Eri Klasi jt. aastakümnete pikkusele tööle rahvusvaheliseltki arvestatavaks kollektiiviks.

Tormiline aplaus, mis kõlas juba esimese poole lõpus, ei vaibunud nüüdki.

Orkestri lisapala...

Seda aimates oli ka lisapala ettevalmistatud. Oletasin ja soovisin, et kuulen Arvo Pärdi «Cantust Benjamin Britteni mälestuseks», mida Roždestvenski dirigeerimisel just lisapalana esitatud juba üle 30 aasta.

Aga, oh üllatust ja ootamatust! Dirigent ilmus koos Kaia Urbiga, kes istus kolmandana esimeste viiulite kõrvale. Mõtlesin, et lauljatar on endale haiget teinud ja ei esita oma partii seetõttu mitte seistes. Aga Arne Mikult, kes viibis ka orkestri proovides, kuulsin istudes laulmise taotluslikkusest – inimhääl pidi kanduma kuulajateni täpselt samalt kõrguselt kui helid instrumentidelt!

Gennadi Roždestvenski. Modifikatsioon ühest J.S. Bachi prelüüdist fuugale

Õhtusele innukale tava-avalikkusele jäigi autor esialgu selgusetuks. Roždestvenski teatas, et Arvo Pärdi auks tuleb ettekandele «Silencer», mis tähendab «Vaigistajat», aga Pärdi meelest ka nõuka-aegseid raadiolevi «efektiivseid segajaid».

Seega võis see olla ka AP poolt orkestrile ja metsosopranile töödeldud osa tema 1968.a. «Collage'ist B.A.C.H. teemal»? Kas see on tähtis?

Selgus hoopis, et teos ei kuulu helilooja teoste hulka. Tegemist oli prelüüdi Gennadi Roždestvenski enda vokaalse seadega kingituseks Arvo Pärdile, mille eest viimane ka dirigenti tänas.

Ernesaksa meelest «kõige kaunima instrumendi – inimhääle» sulandumine orkestri heligammasse oli nii täiuslik, et see tundus ühena pillidest. Millisena? Oletan, et see oli oboe? Kindlasti võib väita aga seda, et just nii sündis «vanamoodsa prelüüdi kargus, millest soojus ei lahkunud kunagi».