«Intervjuu» arvustus: ärge raisake oma aega

James Franco ja Seth Rogen filmis Intervjuu Foto: SCANPIX

Seth Rogeni filmile «Intervjuu» võib filmimaailmas aasta turundusteo auhinna anda. Aga midagi muud see väärt ei ole.  

Kõige naljakam asi selle filmi juures on ilmselt vaataja nägu siis, kui lõputiitrid jooksma hakkavad: «Mida paganat ma just vaatasin?!». Hollywoodi mõistes täitsa keskmise eelarvega (44 miljonit dollarit) film kvalifitseerub tasemelt isegi mitte B-, vaid kuhugi U-kategooriasse.

Samas, Evan Goldbergi ja Seth Rogeni eelmisel aastal linastunud jobukomöödia «This is the end» pälvis kiitust nii kriitikutelt kui lihtsatelt kinokülastajatelt, kes hääletasid rahakotiga (eelarve 32, piletitulu 126 miljonit dollarit). «Intervjuu» sai juba enne esilinastust nii võimsa reklaamikampaania, et tegi Sony Pictures Entertainmenti kõigi aegade digitaalse filmilevituse kassarekordi: 15 miljonit dollarit. Anonüümsete ähvarduste tõttu linastus «Intervjuu» vaid nurgatagustes kinodes ja esilinastuse jõuluaegne piletitulu jäi alla kolme miljoni dollari.

Kui te naudite  perse-, pasa- ja peerunalju, siis saate need 112 minutit oma lemmikrooga piisavalt helpida. Ongi kõik öeldud. Ei pea ennast teab mis intellektuaaliks või esteediks, kuid kino ei ole mu jaoks paljalt anaal-oraalne kunstiliik. Filmi esimene kolmandik annab võimaluse massimeedia kritiseerimiseks. Kes siis kellega manipuleerib, meedia sinuga, sina meediaga või Korea Kim mõlemaga? Kõik need võimalikud teemaarendused kititakse kähku kinni, sest on vaja kellelegi jalaga persse lüüa, et Aiku ja Pets, Beavis ja Butthead saaks kooris «buha-ha-haa!!!» möirata. Kui olete vaatamisega jõudnud räppar Eminemi kapist väljatuleku stseenini (mingi viies või kümnes minut), võib filmi kinni panna. Edasi läheb ainult halvemaks.

James Franco saatejuht Dave Skylarkina tuletab meelde Jim Carreyt oma kõige halvematel aegadel. Teeb hääli ja nägusid ning ongi kõik. Et film mingitki intellektuaalset pinget pakuks, proovisin kujutada, kuidas Franco asemel võik olla mõni meie saatejuht, näiteks Mihkel Raud, kes ennast alati nii vahvasti surmtõsiselt võtab. Kohe läks paremaks. Sobis kenasti koos Rogani tegelase Aaron Rapoportiga: kaks habet kurja Kimi vastu.

Vandenõuteoreetikud on veendunud, et kogu kära Sony Pictures Entertainmenti häkkimise teemal ongi selle haleda filmikese reklaamikampaania. See seiskoht kuulub Telegram.ee-sse koos sisalikinimeste ja taevaste keemiajälgede paanikaga. Arvestades, mis materjali Sonyst välja lekkis ja et firma tegevus päevadeks seiskus, on tegemist suurekaliibrilise küberrusikaga. Ükski sõltumatu häkkerigrupeering, kel on oskusi sellises mastaabis kahju tekitamiseks, ei vaevu sisutühja peeruklipi pärast käsigi klaviatuurile panema.

Teine asi on Põhja-Korea kuulu järgi 3000-meheline kübersõja eliitüksus. Totalitaarsed riigid on ennegi naeruväärsete asjade peale kolossaalselt energiat kulutanud. Samas, äkki on Kimi hirmul tõsi taga ja «Intervjuu» taga paistavad tõesti Luure keskagentuuri karvased kõrvad. Ajaleht Independent kirjutab, et kogu moodne kunst eesotsas  Jackson Pollocki, Robert Motherwelli ja Willem de Kooningiga oligi tegelikult CIA salarelv külmas sõjas.

Voltaire'i parafraseerides: «Intervjuu» on mõttetu film, aga ma olen 1000 korda enam nõus elama ühiskonnas, mis toodab selliseid filme, kui selles, kus neid keelatakse. 

Märkus: kuna Sony ei arvanud Eestit nende riikide hulka, kus saaks filmi Internetist legaalselt näha, vaatasin seda arvustuse tarvis sõltumatuid kanaleid kasutades. Samuti on Sony Pictures toodangut levitav Acme Film «Intervjuu» maha võtnud oma ametlikust linastuskavas. Algselt pidi see Eesti kinodesse jõudma jaanuaris 2015.