Tallinna Kunstihoones eelmise kuu alguses avatud Aili Vindi ja Toomas Vindi näitusest «Kunstniku jalajälg» kujunes möödunud aasta üks kunstisündmusi. Miks ma räägin dünastiast? Mulle teadaolevalt eksisteerib vähemalt neli kunstnikust Vinti, võimalik, et neid on rohkemgi. Ehk on ennatlik rääkida dünastiast, Evald Okase puhul on see kindlasti nii.
Ei tea, kummast alustada? Kes domineerib, milline on peresisene hierarhia?
Alustaksin siiski Toomas Vindist, kelle päralt on Kunstihoone põhisaal. Kes veel ei tea, siis ülikoolis õppis ta bioloogiat, kunsti jõudis venna Tõnise õhutusel. Alustas abstraktsete guašimaalidega, millest mõned võinuks ka praegusel näitusel väljas olla. Ühesõnaga: kunstnikuna on ta iseõppija. Selle kunstnike kategooria kohta võib öelda, et mõnes mõttes on see eelis, kuna võimaldab isikupärase käekirja väljatoomist.
Mõistagi on Toomas Vint valinud välja oma maaliloomingu paremiku, millest mõned tööd on minu meelest siiski puudu. Jah, need rohelised rohulibled, mille järgi võib tema maali ka viiekümne meetri pealt ära tunda. Kuid ka need valged ehitised, mis lisavad tema maalidele metafüüsilise ja sürreaalse dimensiooni. Arvan, et tema loomingut on mõjutanud René Magritte.
Võime ju küll rääkida teatud stagnatsioonist tema loomingus, kuid igal kunstnikul peab olema oma kaubamärk. Lõputu muutmine ja katsetamine võõrutab ka publikut. Tahaks midagi kindlat või siis seda, et «tuntud oma headuses». Toomas seda pakub. Peale nende roheliste liblede toob ta sisse valgeid majakesi või pargipinke, samuti oskab ta kasutada valgust.
Toomas Vint ei maali tihti inimest. Kui, siis naisi, kes on seljaga vaataja poole. See annab vaatajale suurema võimaluse minna pildi sisse, kui et sulle jõllitaks vastu mingi portree. Vaataja saab ennast samastada (enamasti naise) vaatepunktiga, mida see inimene maastikus näeb. Päris kaval mõte, mis lisab ka sedasama metafüüsilist dimensiooni koos selle salapäraga. Just seepärast ei saa me teda nimetada pelgalt maastikumaalijaks. Omaette küsimus on muidugi, kuivõrd erineb Vint-maalija kirjanikust.
Nüüd veidi ka Aili Vindist. Mõnes mõttes on ta isegi innovaatilisem kui abikaasa. Ma mõtlen tema valgusinstallatsiooni ja pühendust Arvo Pärdile. Puhtal valgel ekraanil on eriline efekt: vaataja näeb, et pildil pole midagi kujutatud, ja see vallandab tema fantaasia, et mis seal võiks olla. Lisaks tema värvieksperimendid koos isetehtud spektritega.
Ja muidugi maalid. On ju Aili Vint tuntuim eesti marinist, kes tunneb merd läbi ja lõhki. Ta eristab mitmeid mere seisundeid: kivine meri, meri pärast vihma, meri tumeda taeva all jne. Olen mõelnud, et kas merel, järvel või jõel on üldse oma värvi. Viinis istusin Doonau kaldal – ei midagi «Ilusast sinisest Doonaust», oli ainult üks porimülgas. Võib-olla et Budapestis oleks avanenud sootuks teine pilt. Kõik sõltub veele langevast valgusest. See on sama küsimus: kas roos on ilus ka pimeduses või siis, kui keegi seda ei vaata.
Aili Vint ei maali tormitsevat merd, vaid vaikselt ta tasasust. Vene tuntuima marinisti Ivan Aivazovskiga teda võrrelda küll ei saaks. Aili Vindi meremaalid on kuidagi meditatiivsed ja teraapilised. Tema enda lemmiknäide on see, kuidas üks suitsiidne inimene loobus oma kavatusest pärast seda, kui nägi tema meremaale.
Mida öelda kokkuvõtteks? Mitte ainult ilus näitus, vaid ka vaataja jaoks pildinälga kustutav. Sellest kõneleb ka vaatajate hulk näitusel. Kui mina seal käisin, oli saal inimesi täis. Just selliste näitustega saame taas inimesi kunsti juurde tagasi tuua. Minu pärast tooge sisse mingeid meile tundmatuid välismaa kontseptualistlike feministide, homode ja muud säärast kunstikraami, kuid omasid ei saa ka unustada.
Aili ja Toomas Vindi näitus «Kunstniku jalajälg» jääb Tallinna Kunstihoones avatuks 18. jaanuarini.