«Kalevipoeg» ilmus muinasaega kujutavate tõetruude illustratsioonidega

Marek Laimets ja Raoul Annion, tegid pilteepose «Kalevipoeg». Pildilt puudub kunstnik Toom Tragel, kes teenib praegu aega kaitseväes. Foto: SANDER ILVEST/

Inimesed vajavad oma ajalugu. «Troonide mäng» on ülipopulaarne, samuti teleseriaal «Viikingid». Inglased plaanivad «Beowulfist» teha uue teleseriaali ja soome arvutimängumeistrid valmistavad Kalevala-ainelist mängufilmi. 

Nelja-viie aasta eest kõndis Marek Laimets, kõhn sooniline halliseguste juustega mees, mööda Põhja-Kõrvemaad ja tundis: siin võiski elada Kalevipoeg. Eelmisel aasta sügisel jõudis rahvuskangelane taas raamatusse: pilteepos «Kalevipoeg» Kreutzwaldi teksti ning ajastukohaste tõetruude joonistustega.

Raamatu eesmärk oli tuua «Kalevipoeg» 21. sajandi inimestele lähemale ja teha sellest tänapäeva mõistes väärikas rahvakultuuri kunstiteos. Kreutzwaldi kirja pandud regivärss on selline asi, mis end paberilt lugedes lihtsalt kätte ei anna. Selle ilu mõistmiseks peab olema sobiv keskkond, platvorm, rütmilisus, arutles Laimets.

«Ajastu koha pealt oleme jäänud pidama 6.–7. sajandisse ehk eelviikingiaega, sest orienteeruvalt umbes selles ajastus on hakatud rajama legendaarseid Kalevipoja sängi tüüpi linnamägesid üle Eesti. Ka kinnitavad selle ajastu erilisust ja olulisust Eestimaa jaoks mitmed Skandinaavia saagad,» kirjutatakse pilteepose saatesõnas.

Sobiva kunstniku leidmine osutus probleemiks. Sai ära proovitud mitu kunstnikku, kelle nägemus oli küll huvitav ja hea, aga ei sobinud eesmärgiks seatud realistliku formaadiga.  Just siis, kui lootus oli kadumas, tekkis kunstiakadeemiasse kleebitud kuulutuse peale kontakt kunstnik Toom Trageliga, kelle käe alt pärinevad pilteepose illustratsioonid. Selle loo kirjutamise ajal teenib Tragel aega Eesti kaitseväes ja vähemalt kevadeni, kui ta taas tsiviilriided selga saab tõmmata, joonistamine seisab. Aga ees ootavad uued raamatud.

Peale Trageli ja Laimetsa on kaanele trükitud Raoul Annioni nimi. Kui Laimets on ideemees, siis Annion pigem asjade ärategija ja projektijuht. Harrastusajaloolased mõlemad, nad saidki kokku detektoristide koolitusel.

«Marek on teoreetik ja mina olen praktik,» seletas elava loomuga ja äripäkapikuliku olemisega Annion. «Olen palju käinud muinaselupaikade väljakaevamistel, neid asju reaalselt käes hoidnud. Oleme külastanud hoidlaid ja arhiive, et selle ajastu tarbeesemeid ise käes hoida, et autentsust säilitada. Kui oled käes hoidnud, siis ikka tead, kui suur see topsik on.»

Rõivastus, tööriistad, arhitektuur, relvad – kõik peab olema täpne, et raamatul oleks peale kirjandusliku ka üldhariv funktsioon. Mehed töötavad kogudes ja arhiivides, käivad Kalevipoja pärimusega seostuvatel kohtadel – Kalevipoja sängid, Iru ämm jne. «Ka meie info on piiratud ja kuskil tuleb fantaasiale ruumi anda, aga see peab olema kooskõlas tolleaegse maailmanägemuse ja elukorraldusega,» rääkis Laimets taustatööst.

Pilteepos «Kalevipoeg» pole just odav projekt. Raha oli vaja, ja palju. «Algne eelarve oli 35 000 euro kanti,» rääkis Annion. «Lisaks veel aasta jagu meie tasuta tehtud tööd.»

Raha üritati kokku saada ka ühisrahastuskeskkonna Hooandja kaudu. Paraku kogunes eesmärgiks seatud 7400 eurost 35 toetaja abil vaid 1135 eurot, seega jäi projekt rahata. Edukamalt läks meestel laulupeol, kus nad oma ettevõtmist tutvustava telgi püsti panid. Igaüks, kes annetas, sai ka oma nime raamatusse kirja. Neid on seal mitusada. Üks eksootilisematest oli hr Ruihua Yang Hiinast. Tõeline Kalevipoja-entusiast, kes meeste üllatuseks teadis meie rahvuseeposest vaat et enam kui nad ise.

Tegelikult on raamat kahepoolne: ühtepidi avades eestikeelne ja teistpidi võrukeelne tekst. Seni on Kreutzwaldi tõlgitud 17 keelde ja ilmub nüüd esimest korda ka võru keeles. See oli kaval liigutus – avanesid Lõuna-Eesti rahakraanid. Pilteepose esimese raamatu ilmumist toetasid Rõuge ja Sõmerpalu vald, Võru linna ja vald, Võro Instituut ja Kreutzwaldi muuseum. Kreutzwald pani oma «Kalevipoja» kirja ju Võrumaal.

«Omal ajal nägi ta palju vaeva, et «Kalevipoeg» üldse välja anda, esimest korda tegi ta seda kakskeelsena eesti-saksa keeles, et üldse eepos kaante vahele saaks,» jutustasid autorid. «Alguses plaanisime eestikeelset teha, aga et mingi rahani üldse jõuda, tuli võru keel ka juurde. Aga kui puhtalt raha peale mõelda, siis on senine tagasiside näidanud, et eesti-ingliskeelne müüks märgatavalt paremini.»

Esimese raamatu tiraaž on Eesti turgu arvestades väga julge: 2000 eksemplari, raamatupoodides on hind 17–18 eurot. Aga see on alles algus. Sügisel ilmunu on pilteepose esimene raamat, sinna mahub vaid Kreutzwaldi «Soovituseks», «Sissejuhatuseks» ja kaks esimest lugu.

Lõppeesmärk on kõik sündmused graafilisse «Kalevipoega» ära mahutada. Regivärsi ja eepose jutustamisviisi tõttu on tekstis muidugi kordusi, mida saab kärpida, kuid vähemalt 70 protsenti Kreutzwaldist jõuab kaante vahele.

«Kärped tulevad just korduste arvelt, kus sündmustik ei arene. Kommertslikus plaanis oleks muidugi kokkusurumine parem olnud. Siis ei oleks ta nii laialivalguv ja üksluine. Aga meie eesmärk on just originaalsus ja autentsus, nii pildis kui tekstis,» ütles Annion. Kokku on «Kalevipojas» 21 lugu, seega peab projekti katuse alla saamiseks ilmuma vähemalt viis-kuus raamatut, hindavad Laimets ja Annion.