Suhteliselt zen plaadifirma

Inimese ja tehnoloogia suhtlusest sünnib Seksoundi muusika: plaadifirma boss Rein Fuks tunneb end aparaatide keskel koduselt. Foto: Jaanus Lensment

Kui indie-muusikat võiks või peaks isikustama, siis ongi see suure tõenäosusega mõnevõrra Rein Fuksi moodi. Selline tagasihoidlikult toimetav ja mitte väga valgusvihku kippuv. Mis veel Reinu iseloomustab, on suur lahkus. Vähe on selliseid, kes nii lahkelt oma plaate jagavad, küsides veel, et kas sellest on küll ja võib saada veel. Sest eestimaises muusikabisnessis tegutseb ka pigikäppasid, kes üldse midagi anda ei tahaks.

Plaadifirma Seksound on tema juhatusel nüüd kümme aastat toimetanud ja jõudnud oma 50. plaadini, milleks on kogumik «Kohalik ja kohatu 4». Plaadil leidub nii uusi kui vanu indie-staare, nagu Popidiot, Galaktlan, Wolfredt, Jan Helsing, Holy Motors, Vul vulpes jne. Nii et mitu juubelit ühes. Rein räägib, et plaadifirma sai rajatud väga praktilisest, kuid ka idealistlikust soovist lähtudes.

«Aastal 2004 oli olukord selline, et Pia Frausi (Reinu tolleaegne bänd – toim) plaadid ilmusid USAs ja Jaapanis, aga siin meie muusika ei ilmunud ja polnud ka selliseid plaadifirmasid, kes oleks soovinud seda välja anda. Seksound saigi loodud esialgu selleks, et enda muusikat ka siin välja anda. Kohe muidugi sai selgeks, et meil on veel palju sõpru, kes teevad head muusikat, kel sama mure, ning saime võimaluse anda välja ka näiteks Ans.Anduri ja Shelton Sani plaate,» meenutab ta algusaegu.

Plaadifirma esimesteks plaatideks olidki Pia Frausi «Mooie Island EP», kogumik «Kohalik ja kohatu 1», Shelton Sani EP ja Ans.Anduri kauamängiv «Tuled peale»

Uurin, miks just selline suurepärane ja sobilik nimi sai plaadifirmale valitud. «Sellepärast, et ongi suurepärane ja sobilik nimi,» vastab Fuks talle omase tagasihoidlikkusega. Tegelikult oli ta juba kunagi ühel varasemal ajal teinud oma pruudile miksteibi ja pannud selle pealkirjaks «Seksound». Kui läks plaadifirma tegemiseks, oli nimi kohe võtta.

Püüan ette kujutada Rein Fuksi kõndimas, paberid näpus, tegemas telefonikõnesid, otsimas taga inimesi, sõimamas, needmas, mässamas Excelis, vandumas, närimas küüsi, vihastumas printeri peale, ajamas kohvitassi paberitele, lubadusega kõik see asi kuradile saata – kõike seda, mida kujutad ette, et üks leibeliboss teeb. Kahjuks lükkab ta mu kujutlused ümber, öeldes, et tuleb leibeli juhtimisega täiesti normaalselt toime ja mingisugune ülemäärane jõupingutus see pole.

«Olen alati lähtunud sellest, et kõige olulisem on, et muusika leviks. Loomulikult on tihti tunne, et enam ei jaksa ja kellele ning miks seda teha, aga siis kuuled jälle midagi head, mida sooviks välja anda, ja see annab jõudu ja motiveerib. Suuresti toimib see leibel tänu sellele, et mul on nii suurepärased ja andekad sõbrad. Ma ei kujuta ette, kui minu kõrval ei oleks Kaarel Vahtramäed, kes annab Seksoundi plaatidele imelise näo, või Eve Kompi (ka Fuksi kaaslane shoegaze-duost Imandra Lake – toim), kes mind pidevalt maa peale raputab, et mida saab teha ja mida ei saa. Loomulikult on veel palju sõpru, kes algusest peale on Seksoundi tegemistes suureks abiks olnud,» kiidab ta kamraade.

Küsin, mida ta arvab haipimisest kui sellisest, mulli puhumisest? «Seksound on pigem sellest haibist kuidagi kõrval olnud. Kui on äge asi, siis kindlasti arvan, et võib asju kiita ning soovitada. Haip haibi pärast on mõttetu,» vastab ta.

Viimasel ajal räägitakse palju Eesti muusika ekspordist, Tallinn Music Week kogub järjest tuure jne, maailm peegeldab nende tegemisi vastu. Fuks eksportis eesti muusikat juba ajal, mil sellest nii palju ei räägitud. Kui muusikaväljaanded on võtnud kokku kõigi aegade parimaid shoegaze-albumeid, siis sageli on nende tabelite esiridades kohatud ka Pia Frausi plaati «Nature Heart Software». Ta ise leiab, et see ekspordiasi on väga tore, aga ta ise ei ole soovinud esineda messiboksides ja läheneda muusikale kuidagi sportlikult. «See on ka põhjus, miks Seksound vaikselt tiksub ning mingit mega läbimurret ei ole toimunud. Loominguliselt ei ole me/ma pidanud kunagi tegema mingeid järeleandmisi ja oleme saanud vabalt valida, kus ja kellele me esineme. Aga ma olen saanud aru, et noortele see «industri» teema väga meeldib. Ise pigem vaatan kõrvalt. Loomulikult rõõmustan, kui inimestel tänu suurele push’imisele hästi hakkab minema, aga ma ei usu, et see on ainuõimalus,” leiab ta.

Seksoundi tiraažidest rääkides on need jäänud olenevalt formaadist 200–1500 eksemplari vahemikku. Sellest, kui mõttekas on projekt majanduslikult, väga mõeldud pole. «Kui endale ikka mingi asi on meeldinud, on see ka välja antud. Ja ega ainult neid plaate saabki välja anda, millesse usud,» on Fuks kindlus ise.

Müügi mõttes, milline on Seksoundi plaatide esikolmik?  Ta arvab, et Eve oskaks ehk täpsemalt öelda, kuna tal on Excelid jne (naerab), aga pakub välja et: 1) Popidiot «Antenna Of Love», 2) Ans.Andur «Topeltvikerkaar», 3) Pia Fraus «Seesamseesam».

Kas sa otsustad ainuisikuliselt, mis välja tuleb, või on mingi kolleegium ka? «Üksi ei ole ma kunagi midagi otsustanud. Alati on mu head sõbrad, kellega olen nõu pidanud ja arutanud.»

Olin kuulnud jutte, et üksvahe küpses tal peas plaan hakata välja andma Seksoundi plaate intervalliga kord kuus. Rein Fuks vastab, et see jutt ei pea päris paika ja et analoogset plaani rakendas kunagi briti bänd The Wedding Present, kes andis iga nädal välja seitsmetollise singli. Kõige kiirem aasta on Seksoundi CVs olnud 2013, mil anti välja kaheksa plaati. Fuksi sõnul on see nende jaoks ka lagi, kuna tegemist on ikkagi hobiplaadifirmaga. Meenutan, et äkki tekkis see «iga kuu üks Seksoundi plaat» mu enda peas, kuna kaheksa plaati aastas on peaaegu nagu iga kuu üks plaat.

Digievolutsioon ja selle mõju Seksoundi tegevusele. «Pisut ikka on see muutnud ka meie tegevust, eks peame hoolikamalt valima, mida välja anname, sest eks füüsiliste plaatide müük on palju vähenenud ja ega liiga suurt auku ei taha ka endale kaevata. (naerab) Peab ikka vaatama, et suudaks sealt ka välja ronida. Ikka kaalume võimalusi, et kas mingid reliisid võivad olla saadaval ka ainult digitaalselt,» annab ta endale aru.

«Ma arvan, et tänapäeval on hea, kui asjad on Spotifys, teistes digilevi kohtades saadaval. See ei ole majanduslikult väga mõttekas, aga jällegi on see üks võimalus, kuidas su muusika on inimestele paremini kättesaadav. Loomulikult, kui on hea plaat, siis meeleldi ostan selle vinüülil või CD-formaadis. Aga mulle meeldib mõelda, et ma ei ole väga suur formaadipede (aga eks natuke ikka olen).»

Mis endal eelmisest aastast muusikast eredaimate hetkedena meelde on jäänud? «Live’idest meeldisid mulle väga Steve R Moore ja Jarek Kasari kontserdid kinos Sõprus. Albumitest meeldis ka Jareki plaat, Epliku «Nõgesed», War On Drugs, Tolmunud Mesipuu ja paljud teised,» vastab ta. Soovime Seksoundile palju õnne sünnipäevaks ja jaksu edaspidiseks.

Uus plaat

«Kohalik ja kohatu 4»

Seksound 2015

Seksound tähistab sünnipäeva 8. jaanuaril Tartus Genklubis ja 9. jaanuaril Tallinnas Sinilinnus. Kontsertidel astuvad üles lovedega Jan Helsing ja Popidiot ning DJdeks on Tauno Pääslane, Martin Jõela ja Rein Fuks. Algus mõlemas kohas kell 21.