Mälupildid hallist argipäevast

Andra Teede näidendi «Estoplast» lavastas Vanemuise teatris Sander Pukk, mängivad Küllike Saldre, Merle Jääger, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Jaanika Arum, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karol Kuntsel, Margus Jaaniovits, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen. Foto: Lauri Kulpsoo

Kaks kena noort inimest, kirjanik Andra Teede ja lavastaja Sander Pukk tõid Sadamateatri lavale nostalgiahõngulise loo nõukogudeaegse valgustitehase Estoplast töötajate elust.

Väga iseäralik lugu – miks peaksid tänapäeva noored loovinimesed, kellel endal nõukaajast mingeid erilisi mälestusi olla ei saa, äkitselt minevikus tuhnima hakkama? Tundub, et üha pingestuvas maailmapoliitilises olukorras tunneb noorem põlvkond tarvidust isiklikust ajalisest distantsist hoolimata nõukogude perioodi kuidagi mõista, määratleda ja mõtestada.

Ajastule otsest hinnangut andmata uuritakse inimese elu ja eneseteostuse võimalikkust sotsialistliku töö ja võitluse loosungite all. Kui mitte muuks, siis kas või selleks, et meenutada, miks me ei taha, et see kõik veel kunagi korduks.

Kuigi «Estoplasti» on nimetatud dokumentaalnäidendiks, mis põhineb intervjuudel tehase kunagiste töötajatega ning arhiivimaterjalidel, siis mingit ajalooliselt tõepärast narratiivi või objektiivset ajastu- ja olustikupilti lavastuselt oodata ei maksa.

Inimmälu pole mitte ainult valikuline, vaid ka fragmentaarne. Suurema osa elust moodustab paratamatult hall argipäev, mis peagi unustuseloori taha varjub. Tagantjärele ammukadunud möödanikku meenutades ujub pinnale vaid üksikuid elemente.

Samas on nn väikeste inimeste mälu alati ilusam ja huvitavam tervete rahvaste või riikide omast. Individuaalne kogemus on kollektiivsest kõrgema kunstilise väärtusega.

Seetõttu on ainuõige ka Teede valitud mittenarratiivne lähenemine, kus aja katkematust voolust kerkivad mälupiltidena pinnale üksikud sündmused, vestlused, olukorrad ja atmosfäärid. Estoplasti tehase kollektiivi Nõukogude Liidu kogemus võtab kuju läbi rohkem või vähem isiklike, kuid siiski anonüümsete eluhetkede, milles oluline pole mitte autentsus, vaid emotsioon.

Segunevad äärmiselt isiklikud ja meeldejäävad episoodid, nagu ema surmast teatav telefonikõne või töökaaslasega salaja abiellumine lavastuses kollektiivselt jagatud kahvatumate argikogemustega, nagu kohvipausid või saiasabad. Rohkem või vähem mõttekad tööd ja tegemised korduvad tsehhitööliste argise paratamatusena ühest aastakümnest teise. Igaüks neist ühesugustesse liivakarva kitlitesse riietatud tuhandetest töölistest elab aga oma pisikest ilusat elu.

Lavastaja Sander Pukk seob näidendi kaleidoskoobikillud dünaamilisi tegevusmustreid, stiliseeritud liikumist, rütmistatud kordusi ja heliraamistust kasutades tempokaks ja põnevaks tervikuks.

Tuleb tõdeda, et mitmedki neist sidumisvõtetest meenutasid väga Mart Kolditsa lahendusi 2007. aastal Albus etendunud lavastuses «Proffet». Pika laua ääres istuvad anonüümsed tegelaskujud justkui konveieriliini taga, järjest sünkroonseid sümboolse sisuga liigutusi kordamas, liikumismustrite ja tegevuste kordamine üha kiirenevas tempos kuni mingi absurdihõngulise kulminatsioonini, mida veelgi rõhutatakse valju muusikaga, ning lavaruume markeerivate vaheseinte kaasamine näitlejate liikumisse – lava pidev ümberehitamine näitlejate poolt.

Seejuures on raske neid tahtlikke või tahtmatuid laene Sander Pukile ette heita, kuna valitud vahendid ei mõju kunstlike või otsitutena ja töötavad ka «Estoplasti» lavastusruumis väga hästi. Võib-olla, et eesti mittenarratiivsel teatril on raske Kolditsa teedrajavast lavastustest mööda minna, võib-olla on valitud lahenduste näol aga tegemist lihtsalt universaalidega, mille kasutamine on enesestmõistetav.

Viimast paistab kinnitavat ka tõsiasi, et teinegi sel sügisel Tartus etendunud mittenarratiivne lavateos kasutas mõnd sarnast motiivi – nimelt Gabriela Liivamäe autorilavastus «Selgroogupidi koos».

Ehkki tegevus toimub valgustitehases, on «Estoplast» kunstilise poole pealt üllatavalt pime ja morbiidne lavastus. Kõledad keldrihõngulised kääksuvate ustega tsehhiruumid vastanduvad neis töötavate inimeste reipusele ja entusiasmile, luues sümboolse vastuolu ajastu ja indiviidi vahel.

Pimedates rõsketes koridorides hiilivad salajased armastajad, neis süütavad üksikuid lampe kunstiosakonna hilised töötajad, keda mure Moskvast nõusolekute saamise pärast koju ei luba, siin uitavad koduigatsusest haiged umbkeelsed võõrtöölised, kes Venemaa avarustest Eestisse tsehhi juhtima toodud, siin peetakse privaatseid vestlusi, tehakse plaane, kogutakse allkirju ja hautakse vastupanu. Visuaalset ruumi võimendab Ardo Ran Varrese suurepärane helikujundus.

Klassikaraadiole antud intervjuus sõnas lavastaja Sander Pukk, et üheks «Estoplasti» eesmärgiks on lisaks püüdele end nõukogude aja suhtes kuidagi positsioneerida ka vajadus hoiatada liigse nn nõukanostalgia eest.

Tuleks meeles pidada, millele nostalgitsejate illusoorne vastutusevaba turvatunne tugines ning mis selle hind oli. Mina vaataksin seda asja natuke teise nurga alt. Kui inimene ei saa eluõhtul oma töökaimate ja tegusaimate aastate peale tagasi vaadata ja öelda, et see oli tema elu kõige ilusam ja õnnelikum aeg, siis... Mis mõtet siis üldse oleks?

ARVUSTUS

Autor Andra Teede

Lavastaja Sander Pukk

Kunstnik Annika Lindemann, muusika- ja helikujundaja Ardo Ran Varres, valguskujundaja Priidu Adlas (Vaba Lava), videokujundaja Terina Tikka (Endla).

Osalevad: Külliki Saldre, Merle Jääger, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Jaanika Arum, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karol Kuntsel, Margus Jaanovits, Markus Dvinjaninov, Veiko Porkanen