Esimest korda on Avignoni teatrifestivali põhiprogrammi valitud lavastus Eestist – Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi töö «Mu naine vihastas».
NO99 teeb ajalugu
12. jaanuar 2015, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avignoni teatrifestival toimub 3.–26. juulini. Mis kuupäevadel näeb NO99 lavastust, pole veel täpselt teada, kuid ilmselt mängib NO99 festivalil juuli esimeses pooles ja kokku antakse viis etendust. Milliseid trupid NO99 kõrval 69. korda toimuval festivalil esinevad, pole samuti avalikustatud. Kokku valitakse põhiprogrammi umbes 40 lavastust.
NO99 kodulehe andmeil on «Mu naine vihastas» komöödia üksindusest. Kultuurikriitik ja mõtestaja Marek Tamm leidis lavastust analüüsides, et «Mu naine vihastas» läheb aeglaselt käima, ent kui hoo sisse saab, kannab hoogsalt lõpuni välja. Seda kuni võtmelise lõpulauseni, mis lavalt kõlama jääb: «Kõik on viga.»
Loo intriig on oma absurdsuses väga lihtne: peretülis reisifotodest ilma jäänud mees soovib võõraste inimeste abiga oma puhkusepildid taastada – need uuesti lavastada. Mõistagi selgub selle lootusetu tegevuse käigus ettevõtmise tegelik siht – teha foto, mida polegi olemas.
«Vormiliselt lahenduselt meenutab lavastus otsekui mõnda Vanalinnastuudio kunagist salongikomöödiat, perefarssi par excellence, ent lõbusa pealispinna all aimub algusest peale varjatud änge, mis miilavad etenduse lõpuni, aeg-ajalt pinnale prahvatades. Kogu tegevus toimub kitsukeses hotellitoas, mis seda ängistavat atmosfääri hästi üleval hoiab, seda toetab omakorda muusika, mis on liigsest mängimisest omandanud painajalikke mõõtmeid (Toto Cutogno ja teised omaaegsed estraaditähed),» kirjutas Marek Tamm Postimehes 20. mail.
Tamm nentis, et lavastus pakub rollivõimaluse kahele näitlejale, Juhan Ulfsakile ja Eva Klemetsile, kes selle mõlemad hiilgavalt ära kasutavad. Tammele meenutas nende mäng Marcello Mastroianni ja Sophia Loreni omaaegseid kuulsaid duette.
«Mõnelgi korral kangastusid silme ees stseenid filmidest nagu «Abielu Itaalia moodi» (1964) või «Eriline päev» (1977). Ülejäänud trupp (lisaks Juhan Ulfsakile ja Eva Klemetsile mängivad 2014. aastal esietendunud lavastuses Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Gert Raudsep, Simeoni Sundja ja Linda Vaher – H. S.) kehastas omalaadi läbilõiget tänapäeva ühiskonnast, toetades episoodilistes rollides kahte esinäitlejat (mõni nendest episoodilistest rollidest oli tõeliselt särav).»
Tamm tõi välja, et lavastuse ideeline pinge sünnib elu, mälu ja foto kolmnurgas. Sest vaataja pannakse mõtlema keeruliste küsimuste üle: kelle elu me tegelikult elame – enda või teiste oma; mida me tegelikult mäletame – kas elu ennast või selle ülesvõtteid; kas me kadreerime oma elu nagu fotot – elame teiste tehtud piltide järgi?
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, mida teile isiklikult tähendab lavastuse «Mu naine vihastas» valimine Avignoni festivali põhiprogrammi?
Tiit Ojasoo: Käisin Avignoni festivalil esimest korda lavaka tudengina. Bussiga läbi kuuma Euroopa suve loksudes ja bensiinijaamades kodust kaasavõetud konserve süües võis siin mängimisest vaid unistada. Nüüd ... väga hea meel on muidugi.
Mais on Ene-Liisi ja minu uus Hamburgi Thalia teatris esietenduv lavastus Wiener Festwochenil, juulis Avignoni festival NO99ga – pole paha! Samas, pärast 2011. aastal Pariisis Odeonis mängimist tundub Avignon kuidagi loogiline jätk ja eks siingi tasub meeles hoida mu esimese õpetaja Aare Laanemetsa sõnu: seegi läheb mööda.
Isiklikust eduloost läheb mulle rohkem korda Eesti lugu: 1996. aastal Avignoni sõites pani Ingo Normet igale tudengile prantsuskeelse kirja kaasa, à la «tegu on vaese idaeurooplasega, laske ta teatrisse, kui mahub!». Sellise sedeliga käisime ukselt uksele ja nägime off-programmis üht-teist, põhiprogrammi etendustele vaesed tudengid muidugi ei pääsenud.
Nüüd ise põhiprogrammis esinedes on see ju omamoodi Eesti ajude ekspordi edulugu. Kodus Sakala tänavas kukub saalil kohe-kohe põrand alt ära ja tualettpaberi ostmine kvalifitseerub luksuseks, aga Eesti mõte liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab.
Aga mida tähendab NO99 teatrile, arvestades, et suures osas moodustavad selle lavastuse trupi eelmisel aastal teatrikooli lõpetanud noored näitlejad?
Tiit Ojasoo: Šampanjapudeleid lahti ei korgitud, mõeldi tehnilistest detailidest. Rõõmustati. Muretseti. Ma arvan, et eelmisel suvel Baltoscandalil esinemine oli emotsionaalselt ehk isegi olulisem – Priit Raud kutsus meid veel enne, kui lavastus valmis sai. Ja siin ei ole küsimus onupojapoliitikas – Raud ei ole mu onu, vaid karmi käega kuraator, samas inimene, kes usub kunstniku arenemisse ja on valmis talle selleks ka aega andma.
NO99 põlvkonnavahetuse aspektist vaadatuna – see põlvkonnavahetus oli ette teada ja nüüd on ta käes, pikkamisi vahetub ja siis ta vahetub veel ja siis, aastate pärast saame näha, kuidas oli. Olen kindel, et ilusamad ajad on veel ees, aga üle Kose-Lükati silla kihutavat tigu ei ole vaja kogu aeg kommenteerida.
Koolipõlvest meenub teatrinali – mille tegelikust tähendusest siis muidugi veel aru ei saanud –: ei ole suuri ega väikesi rolle, on vaid vaesed näitlejad. NO99 kohta käib see kuidagi eriti täpselt. Me oleme ansambliteater; ja ansambel on nii hea, kui parasjagu oli eilne etendus, me ei plaadista.
Miks valiti teie töödest just «Mu naine vihastas…», mida te ise arvate ja kuidas seda otsust põhjendati?
Ene-Liis Semper: Kuna suured festivalid teevad omad valikud aegsasti, oli «Mu naine vihastas ja kustutas kõik pildid, mis me puhkuse ajal tegime» (Prantsusmaal mängime lavastust õige, täispealkirjaga) Avignoni põhiprogrammi lukkulöömise hetkel meie värskeim lavastus ja tundub loogiline, et nad just selle valisid.
Samas, lavastuses käsitletakse albumisse kogutud puhkusepiltide kui isikliku mälu ekvivalendi ja igasuguse pildilise jäädvustuse kui absoluutse tõe ekvivalendi järjest suurenevat osatähtust tänapäeva inimese elus ja see kõnetab ilmselt potentsiaalset vaatajat ka väljaspool Eestit. Inimestevahelised suhted ja küsimus, mis meist järele jääb, kas püüda hetke jäädvustada või elada hetkes, mida on pildi kokkupanekuks vaja jne – need on vaid mõned teemad, millega lavastus tegeleb.
Dramaturgiliselt meenutab «Mu naine...» seda hetke, kui pimikus istudes hakkab ilmutivannis liguneval valgel paberil esmakordselt paistma kujutis.
Oma algsituatsioonilt on lavastus traagiline ja tegevuslikult naljakas, nende kahe pooluse vahel balansseerimine on teatraalsete situatsioonide tuum. Parematel hetkedel on siin ka teatavat espriid ja see pidada prantslastele meeldima.
Tehnilises mõttes ehitavad ja pildistavad näitlejad etenduse käigus rohkem kui poolsada fotot, mida siis publik kohe ka näha saab. Kaamerast suurele ekraanile liiguvad pildid aga moodsalt, üle võrgu, nii on etendusse iga kord sisse kodeeritud ka kerge riskimoment: kas juhtmevaba ühendus ikka toimib...
Kui te midagi lavastuses muudate, siis mida ja miks?
Ene-Liis Semper: Olemegi praegu Avignonis kohalikke mängupaiku üle vaatamas, et leida sobivaim saal, mis vastaks enim algupärastele tingimustele. Pakutavad olud on korralikud, seega loodetavasti tehnilisi muutusi tegema ei pea. Mängime eesti keeles, prantsuskeelsete subtiitritega. Eks see tõlkega mängimine nõuab subtiitrijalt väga täpset ajastust ning näitlejailt harjumist ja harjutamist. Detsembris mängisime juba korra Prantsusmaal, andsime sama lavastusega Nantes’is kaks etendust – vastuvõtt oli väga soe. Prantsuse publik on tundlik ja reageerib elavalt. Avignoni ajaks oleme juba karastunud.
BOKS
Avignoni teatrifestival
Toimub Lõuna-Prantsusmaal Avignonis juulis. Tänavu toimub festival 3.–26. juulini.
Tegemist on Euroopa suurima ja vanima teatrifestivaliga, mille lõi tuntud prantsuse näitleja ja lavastaja Jean Vilar juba 1947. aastal.
Festivali põhiprogrammi valitakse kuni 40 lavastust. Näha saab tunnustatud Prantsuse teatreid, kuid alati tutvustatakse ka tegijaid väikeriikidest.
Avignoni külastavad igal aastal 500 ajakirjanikku-kriitikut, kes kirjutavad festivalist umbes 2000 kajastust-artiklit.
Avignoni teatrifestivali direktor on Oliver Py.
Lisaks põhiprogrammile on festivalil ka kõrvalprogramm, kuhu kõikidel truppidel on võimalik endale nn koht osta ehk rentida esinemispaik.
KOMMM
Madli Pesti
teatriteadlane ja kriitik
Avignoni võib võrrelda Kuldgloobusega
Avignoni teatrifestivali maine on niivõrd kõrge, et seda võib tõesti võrrelda filmimaailma suurüritustega ning NO99 lavastuse valimist põhiprogrammi Eesti-Gruusia filmi «Mandariinid» tähelennuga Kuldgloobuste ja Oscarite jagamisel.
NO99 valimise fakt tõestab teatri jätkuvat tugevat tööd Lääne-Euroopa teatrimaailma vallutamisel. Mäletatavasti sai Prantsuse publik NO99ga tuttavaks külalisetendustel Pariisi Odeoni teatris.
Kindlasti on Avignonis esinemine järgmine ja suurem samm tähelepanu ja tunnustuse saavutamisel. Suurim kasu eesti kultuurile on kindlasti selles, et Avignoni külastavad igal aastal 500 ajakirjanikku-kriitikut, kes kirjutavad festivalist umbes 2000 kajastust-artiklit. Selge, et NO99 sõnum saab nüüd viidud nii mõnelegi maale, kus Eesti teatrist varem midagi pole kuuldud.
Avignoni teatrifestival toimub 3.- 26. juulil. Mis kuupäevadel näeb NO99 lavastust pole veel täpselt teada, kuid ilmselt mängib NO99 festivalil juuli esises pooles ja kokku antakse viis etendust. Milliseid trupid NO99 kõrval 69. korda toimuval festivalil esinevad pole samuti avalikustatud. Kokku valitakse põhiprogrammi umbes 40 lavastust.
NO99 kodulehe andmeil on «Mu naine vihastas» komöödia üksindusest. Kultuurikriitik ja mõtestaja Marek Tamm leidis lavastust analüüsides, et «Mu naine vihastas» käivitub aeglaselt, ent kui hoo sisse saab, kannab hoogsalt lõpuni välja. Seda kuni võtmelise lõpulauseni, mis lavalt kõlama jääb: «Kõik on viga.»
Loo intriig on oma absurdsuses väga lihtne: peretülis reisifotodest ilma jäänud mees soovib võõraste inimeste abiga oma puhkusepildid taastada – need uuesti lavastada. Mõistagi selgub selle lootusetu tegevuse käigus ettevõtmise tegelik siht – teha foto, mida polegi olemas.
«Vormiliselt lahenduselt meenutab lavastus otsekui mõnda Vanalinnastuudio kunagist salongikomöödiat, perefarssi par excellence, ent lõbusa pealispinna all aimub algusest peale varjatud änge, mis miilavad etenduse lõpuni, aeg-ajalt pinnale prahvatades. Kogu tegevus toimub kitsukeses hotellitoas, mis seda ängistavat atmosfääri hästi üleval hoiab, seda toetab omakorda muusika, mis on liigsest mängimisest omandanud painajalikke mõõtmeid (Toto Cutogno ja teised omaaegsed estraaditähed),» kirjutas Marek Tamm Postimehes 20. mail
Tamm nentis, et lavastus pakub rollivõimaluse kahele näitlejale, Juhan Ulfsakile ja Eva Klemetsile, kes selle mõlemad hiilgavalt ära kasutavad. Tammele meenutas nende mäng Marcello Mastroianni ja Sophia Loreni omaaegseid kuulsaid duette.
«Mõnelgi korral kangastusid silme ees stseenid filmidest nagu «Abielu Itaalia moodi» (1964) või «Eriline päev» (1977). Ülejäänud trupp (lisaks Juhan Ulfsakile ja Eva Klemetsile mängivad 2014. aastal esiteendunud lavastuses Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Gert Raudsep, Simeoni Sundja ja Linda Vaher – HS.) kehastas omalaadi läbilõiget tänapäeva ühiskonnast, toetades episoodilistes rollides kahte esinäitlejat (mõni nendest episoodilistest rollidest oli tõeliselt särav).»
Tamm tõi välja, et lavastuse ideeline pinge sünnib elu, mälu ja foto kolmnurgas. Sest vaataja pannakse mõtlema keeruliste küsimuste üle: kelle elu me tegelikult elame – enda või teiste oma; mida me tegelikult mäletame – kas elu ennast või selle ülesvõtteid; kas me kadreerime oma elu nagu fotot – elame teiste tehtud piltide järgi?
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, mida teile isiklikult tähendab lavastuse «Mu naine vihastas» valimine Avignoni festivali põhiprogrammi?
Tiit Ojasoo: Käisin Avignoni festivalil esimest korda lavaka tudengina. Bussiga läbi kuuma Euroopa suve loksudes ja bensiinijaamades kodust kaasavõetud konserve süües võis siin mängimisest vaid unistada. Nüüd... väga hea meel on muidugi.
Maikuus on Ene-Liisi ja minu uus Hamburgi Thalia teatris esietenduv lavastus Wiener Festwochenil, juulis Avignoni festival NO99ga - pole paha! Samas, pärast 2011 aastal Pariisis Odeonis mängimist tundub Avignon kuidagi loogiline jätk ja eks siingi tasub meeles hoida mu esimese õpetaja Aare Laanemetsa sõnu: seegi läheb mööda.
Isiklikust eduloost läheb mulle rohkem korda Eesti lugu: 1996. aastal Avignoni sõites pani Ingo Normet igale tudengile prantsuskeelese kirja kaasa, a la «tegu on vaese idaeurooplasega, laske ta teatrisse, kui mahub!». Sellise sedeliga käisime ukselt uksele ja nägime off-programmis üht-teist, põhiprogrammi etendustele vaesed tudengid muidugi ei pääsenud.
Nüüd ise põhiprogrammis esinedes on see ju omamoodi Eesti ajude ekspordi edulugu. Kodus Sakala tänavas kukub saalil kohe-kohe põrand alt ära ja tualettpaberi ostmine kvalifitseerub luksuseks, aga Eesti mõte liigub ja loob ja lehvitab ja kauneid radasid rajab.
Aga mida NO99 teatrile, arvestades, et selle lavastuse trupi suures osas moodustavad eelmine aasta teatrikooli lõpetanud noored näitlejad?
Tiit Ojasoo: Šampanjapudeleid lahti ei korgitud, mõeldi tehnilistest detailidest. Rõõmustati. Muretseti. Ma arvan, et eelmisel suvel Baltoscandalil esinemine oli emotsionaalselt ehk isegi olulisem - Priit Raud kutsus meid veel enne, kui lavastus valmis sai. Ja siin ei ole küsimus onupojapoliitikas - Raud ei ole mu onu, vaid karmi käega kuraator, samas inimene, kes usub kunstniku arenemisse ja on valmis talle selleks ka aega andma.
NO99 põlvkonnavahetuse aspektist vaadatuna - see põlvkonna vahetus oli ette teada ja nüüd on ta käes, pikkamisi vahetub ja siis ta vahetub veel ja siis, aastate pärast saame näha, kuidas oli. Olen kindel, et ilusamad ajad on veel ees, aga üle Kose-Lükati silla kihutavat tigu ei ole vaja kogu aeg kommenteerida.
Koolipõlvest meenub teatrinali - mille tegelikust tähendusest siis muidugi veel aru ei saanud! - ei ole suuri ega väikesi rolle, on vaid vaesed näitlejad. NO99 kohta käib see kuidagi eriti täpselt. Me oleme ansambliteater; ja ansambel on nii hea, kui parasjagu oli eilne etendus, me ei plaadista.
Miks valiti teie töödest just «Mu naine vihastas…», mida te ise arvate ja kuidas seda otsust põhjendati?
Ene-Liis Semper: Kuna suured festivalid teevad omad valikud aegsasti, oli «Mu naine vihastas ja kustutas kõik pildid, mis me puhkuse ajal tegime» (Prantsusmaal mängime lavastust õige, täispealkirjaga) Avignoni põhiprogrammi lukkulöömise hetkel meie värskeim lavastus ja tundub loogiline, et nad just selle valisid.
Samas, lavastuses käsitletakse albumisse kogutud puhkusepiltide kui isikliku mälu ekvivalendi ja igasuguse pildilise jäädvustuse kui absoluutse tõe ekvivalendi järjest suurenevat osatähtust tänapäeva inimese elus ja see kõnetab ilmselt potentsialset vaatajat ka väljaspool Eestit. Inimestevahelised suhted ja küsimus, mis meist järele jääb, kas püüda hetke jäädvustada või elada hetkes, mida on pildi kokkupanekuks vaja etc - need on vaid mõned teemad, millega lavastus tegeleb.
Dramaturgiliselt meenutab «Mu naine...» seda hetke, kui pimikus istudes hakkab ilmutivannis liguneval valgel paberil esmakordselt paistma kujutis.
Oma algsituatsioonilt on lavastus traagiline ja tegevuslikult naljakas, nende kahe pooluse vahel balansseerimine on teatraalsete situatsioonide tuum. Parematel hetkedel on siin ka teatavat espriid ja see pidada prantslastele meeldima.
Tehnilises mõttes ehitatakse üles ja pildistatakse etenduse käigus näitlejate poolt üle poolesaja foto, mida siis publik kohe ka näha saab. Kaamerast suurele ekraanile liiguvad pildid aga moodsalt, üle võrgu, nii on etendusse igakordselt sisse kodeeritud ka kerge riskimoment: kas juhtmevaba ühendus ikka toimib...
Kui te midagi lavastuses muudate, siis mida ja miks?
Ene-Liis Semper: Olemegi praegu Avignonis kohalikke mängupaiku üle vaatamas, et leida sobivaim saal, mis vastaks enim algupärastele tingimustele. Pakutavad olud on korralikud, seega loodetavasti tehnilisi muutusi tegema ei pea. Mängime eesti keeles, prantsuskeelsete subtiitritega. Eks see tõlkega mängimine nõuab subtitreerijalt väga täpset ajastust ning näitlejailt harjumist ja harjutamist. Detsembris mängisime juba korra Prantsusmaal, andsime sama lavastusega Nantes'is 2 etendust- vastuvõtt oli väga soe. Prantsuse publik on tundlik ja reageerib elavalt. Avignoni ajaks oleme juba karastunud.
BOKS
Avignoni teatrifestival
- Toimub Lõuna-Prantsusmaal Avignonis juulis. Tänevu toimub festival 3.-26. juulil.
- Tegmist on Euroopa suurima ja vanema teatrifestivaliga, mille lõi tuntud prantsuse näitleja ja lavastaja Jean Vilar juba 1947. aastal.
- Festivali põhiprogrammi valitakse kuni 40 lavastust. Näha saab tunnustatud Prantsuse teatreid, kuid alati tutvustatakse ka tegijaid väikeriikidest.
- Avignoni külastavad igal aastal 500 ajakirjanikku-kriitikut, kes kirjutavad festivalist umbes 2000 kajastust-artiklit.
- Avignoni teatrifestivali direktor on Oliver Py.
- Lisaks põhiprogrammile on festivalil ka kõrvalprogrammi, kuhu kõikidel truppidel on võimalik endale nn koht osta ehk rentida esinemispaik.
KOMMM
Teatriteadlane ja kriitik Madli Pesti:
Avignoni võib võrrelda Kuldgloobusega
«Avignoni teatrifestivali maine on niivõrd kõrge, et seda võib tõesti võrrelda filmimaailma suurüritustega ning NO99 lavastuse valimist põhiprogrammi Eesti-Gruusia filmi «Mandariinid» tähelennuga Kuldgloobuste ja Oscarite jagamisel.
NO99 valimise fakt tõestab teatri jätkuvat tugevat tööd Lääne-Euroopa teatrimaailma vallutamisel. Mäletatavasti sai prantsuse publik NO99ga tuttavaks külalisetendustel Pariisi Odeoni teatris.
Kindlasti on Avignonis esinemine järgmine ja kõrgem samm tähelepanu ja tunnustuse saavutamisel. Suurim kasu eesti kultuurile on kindlasti selles, et Avignoni külastavad igal aastal 500 ajakirjanikku-kriitikut, kes kirjutavad festivalist umbes 2000 kajastust-artiklit. Selge, et NO99 sõnum saab nüüd viidud nii mõnelegi maale, kus Eesti teatrist varem midagi pole kuuldud.»