«Pole põhjust selga küüru tõmmata ja öelda, et mis te nüüd, vaevalt et me oleksime võinud Kuldgloobuse võita. Oleksime ikka küll,» ärgitab PÖFFi juht Tiina Lokk «Mandariinidest» kõneldes selga sirgu lööma.
Tiina Lokk: selg sirgu, «Mandariinid»!
12. jaanuar 2015, 23:42
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meil on väga hea film, mida on professionaalselt arendatud ja esimest korda ka turundatud. Selle taga on paljude inimeste pikaajaline ja suur töö. Näiteks Eesti Filmi Instituudi praeguse juhi Edith Sepa oma – tema oli see, kes selle stsenaariumi üldse omal ajal üles korjas ja nii kaugele aitas viia, et selle järgi tehtud film nüüd Kuldgloobustel ja Oscaritel esiplaanil on.
Kui mõni üritab öelda, et «Mandariinide» edu põhjuseks on üksnes hea lobitöö, siis ma vastaks, et seda saab teha ainult hea filmi puhul. Tühi kott ei seisa püsti, puhu ükskõik kui palju õhku sinna sisse. Ja vaja seda teha on, kui leidub film, mis seda pingutust väärib. «Mandariinide» puhul näitas seda juba see, kust ja kui palju on saadud publikupreemiaid: Poolast, Saksamaalt, Iraanist – igal pool täiesti erinev publik, nii kultuuritaustalt kui temperamendilt. See tõestab, et selle filmi sõnum on universaalne, ja kui panna sinna juurde tugev kunstiline teostus, aga ka praeguse aja välispoliitiline kontekst, siis ongi selge, et miski pole võimatu. Kas selle nimel oleks viitsitud vaeva näha veel viis aastat tagasi? Kahtlen. Juba see näitab, et Eesti filmi ümbritsev struktuur on muutunud palju professionaalsemaks, rahvusvahelisemaks.
Nii et minul on küll sellest, et me ei võitnud, väga kahju. Teisalt tuleb aru saada, et sellisel tasemel, kuhu «Mandariinid» on välja jõudnud, ongi too maailma esiots enam-vähem võrdne: täna hüppab üks paremini, homme teine – neid subjektiivseid faktoreid, mis sooritust mõjutavad, võib olla väga palju. Nii on ka filmidega.
Igal juhul on «Mandariinide» käekäik Eesti filmile suureks kasuks tulnud, üldse on see justkui tuhast tõusnud. Järjestikune edu suurtel festivalidel, isegi «Risttuules» on jõudnud välja Prantsuse kinolevisse, kujutate ette? Seda vaest õnnetut eesti filmi, mida igaüks jalaga lõi, ei eksisteeri enam ammu. Nii et eestlastel tasuks praegu oma filmi üle sama palju rõõmustada nagu Gerd Kanteri soorituste puhul,» rääkis Lokk.