Eestlased lahendavad tšuktši punk-muinasjutu saladust

«Ussinuumaja». Foto: Kaader filmist

Mäletate veel seda pöörast tšuktši jutukest raamatust «Unesnõiduja»? Mees otsustab oma naise tappa, sest see ei sünnita talle lapsi – selleks nuumab ta hiiglaslikke vaklu, kellele naine sööta.

Paar aastat tagasi tegi Priit Tender sellest animafilmi «Ussinuumaja». Kuna teema rahu ei andnud, võtsid nad koos Liivo Niglasega ette teekonna Tšukotkale, et muinasjutu saladust viimaks lahendada.

Tulemus - dokumentaalfilm «Teekond Ussinuumajani» - on homsest Tallinna kinode Artis ja Sõprus ekraanil. Koos animafilmiga «Ussinuumaja» mõistagi.

Priit, kaks ja pool aastat tagasi, kui tuli välja teie animafilm, võttis Postimehe žürii selle kokku umbes nii: lummav visuaal ja arusaamatu mõte, aga jääb painama. Kuidas te ise sellise «diagnoosiga» rahule jäite?

See ühtis ka minu enda diagnoosiga. Jäi mindki painama. Ent erinevalt Postimehest otsustasin ma paine leevendamiseks ka midagi ette võtta. Kohtusin antropoloog-dokumentalist Liivo Niglasega (ka teda jäi lugu painama) ja kirjutasime kokku dokumentaalfilmi stsenaariumi. Ma olin tõsiselt üllatunud, kui Eesti Filmi Instituut sellele väga jaburale projektile raha eraldas ja siis ei jäänudki muud üle kui kott pakkida ja Tšukotkale sõita. Eks kogu see teekond oli hüpe tundmatusse.

Kas ma saan õigesti aru, et see vana tšuktši muinasjutt, mis on ilmunud raamatukeses «Unesnõiduja», pole teile rahu andnud sellest peale, kui te seda esimest korda lugesite? Millal see oli?

See oli ilmselt keskkoolis, siis tekkis mul ka üldisem huvi sürrealismi ja muu jabura vastu. «Unesnõiduja» oli oma 50 000-lise tiraažiga täielik bestseller, seda ei lugenud mitte ainult mina, vaid kogu minu põlvkond. Ehk vastandus ta mingil kombel nõukogude korrale – need olid ikka tõeliselt rajud punk-muinasjutud! Lihvimata folkloor kogu oma eheduses.

Mis te sealt täpsemalt leidsite? Ja miks see siiani oluline on?

Ma olen vahel sellest raamatust juttu teinud ja kõik, kes seda lugenud on, omavad selle suhtes mingeid väga tugevaid emotsioone. Hiljuti mainis üks tuttav, et nad loevad neid lugusid oma lastele ja need on laste lemmikjuttudeks muutunud. Ehk kõnetavad nad otse meie alateadvust?

Sellega, et mees otsustab oma naise ära tappa, sest too ei saa lapsi, ja hakkab kasvatama hiiglaslikke vaklu, et naine neile sööta?

See lugu pakub küllaltki tõsiseltvõetavat alternatiivi meie enda maailmapildile. Kas või juba too algus: mees otsustab oma naise ära tappa… Mind hakkas huvitama kultuur, mis toodab selliseid narratiive. Selle filmi käigus olen ma ilmselt kõige enam tegelenud  lugude kuulamise ja edasi jutustamisega. Ma olen mõistnud, et lugude jutustamine on vanim, lihtsaim ja mõjusaim meedium üldse (3D-kino ei pääse ligilähedalegi). Kõik sõltub lugudest.

Kui autentne see lugu ikkagi on – vaid üks üleskirjutus on ju sellest? Äkki on see puhas kunstmuinasjutt ja te olete kõndinud eksiteel?

Andres Ehin on need lood vene keelest tõlkinud ja väga nauditavasse eesti keelde vorminud. Enamus neist pärineb tuntud vene antropoloogi Vladimir Bogoraz-Tani kogudest. Leidsime ka venekeelse akadeemilise väljaande, kust ilmneb, et «Ussinuumaja» lugu on 1953. aastal üles kirjutatud Providenije rajoonis Nunligrani külas, jutustajaks keegi Peientegren. Filmi üheks eesmärgiks oligi sinnasamasse piirkonda minna ja see lugu üles leida. Väike kahtlus oli, et see muinasjutt võib mingi pula olla, aga kui me ikkagi Providenije rajooni rannakülades selle loo nelja eri versiooni kuulsime, siis see kahtlus hajus.

Kas te tegite enne animafilmi ja siis dokumentaalfilmi otsa?

Animafilmi tegemise ajal külastas meie stuudiot üks inglise animaator ja küsis, et kas ma olen seda muinasjuttu analüüsida lasknud. Ma olin lugenud raamatut «Naised, kes jooksevad huntidega», milles analüüsitakse erinevaid põlisrahvaste muinasjutte. Pöördusin ühe jungiaanliku analüütiku poole ja ta kirjutaski «Ussinuumajale» analüüsi, mis mõjus väga intrigeerivana. Näis, et see narratiiv annab alust mingile laiemapõhjalisele antropoloogilisele uurimusele ning sealtpeale hakkas idanema mõte dokumentaalfilmist.

Kas seda võib nimetada ka filmiks filmi tegemisest?

Minu huviobjektiks oli ikkagi muinasjutt, animafilm lihtsalt jutustab filmis seda narratiivi. Algselt ei plaaninud ma ise kaadrisse jääda, ent Liivo leidis, et ilma selleta ei püsiks asi koos ja pärast mõningat vastupuiklemist nõustusin temaga. Endast filmi peategelase vormimine on keeruline väljakutse, üsna skisofreeniline situatsioon.

Milleni see pikk rännak teid lõpuks välja viis? Kas «Ussinuumaja» mõte sai selgemaks? Või ainult detailid?

See on olnud ülimalt hariv ja õpetlik rännak. Olen (väga kummalisel ettekäändel) kohtunud väga muljetavaldavate inimestega, oma ala suurte spetsialistidega – psühhoanalüütikute, mütoloogide, folkloristide, antropoloogide, arheoloogide, vaalaküttide ja alkohoolikutega. Tean selle loo tagamaadest üüratult rohkem kui enne, lisaks oleme salvestanud suure hulga muid tšuktši ja eskimo lugusid.

Aga mõte – see, mida selle looga ikkagi ütelda tahetakse?

Üks üsna üllatav asjaolu, mida me «Ussinuumaja» kohta teada saime, on see, et tegelikult kirjeldab see reaalseid ajaloolisi sündmusi. Loo läbivaks tegelaseks on naine, kelle esimene mees on üdini kuri hülgekütt ja teine mees üdini hea põdrakasvataja. Lugu on üles kirjutatud ühes vanas eskimo külas, mille tšuktšid aja jooksul üle võtsid. (Tšuktšide ja eskimote mitmetuhandeaastane sõda on teema, mis paraku meie filmi ei mahtunud). Loo negatiivne kangelane kujutab ilmselgelt eskimo kütti ja positiivne kangelane tšuktši põdrakarjust.

Kuna loo on jutustanud tšuktši jutuvestja, siis võime selle taga teatud loogikat näha: ajalugu kirjutavad ju ikka võitjad. Mu animafilmi oleks tahetud näidata kohalikus Providenije linna televisioonis, ent nad loobusid sellest, kuna lugu ise oli poliitiliselt niivõrd ebakorrektne ja eskimod oleks tundnud end solvatuna. Filmi tegemisel polnud mul sellisest kontekstist muidugi vähimatki aimu. Ma isegi ei teadnud, et seal ka eskimod elavad, veel vähem, et neil mingi põlisrahvaste vaheline konflikt tuha all hõõgub.

Aga jah, seda muinasjuttu võib vaadelda ka kui ühe küla kroonikat.

Mis teid veel üllatas?

Näiteks lugu naise loomisest: «Kord said Ämblik ja Sitikas kokku ja otsustasid naise luua (naist ei olnud siis veel olemas). Hakkasid siis vaidlema, et milline see naine olema peaks. Ämblik arvas, et naisel peaks olema rinnad seal, kus põsed on, ja et naine peaks olema surematu. Sitikas aga arvas, et naine peaks ilus olema, rinnad ikka rindade kohal, ja naine peaks surelik olema. Vaidlesid ja vaidlesid, kuni lõpuks väsis Ämblik ära ja läks minema.»

Mis pettumuse valmistas?

Kurb oli kuulda, et üks põlisrahvas ei räägi omavahel enam emakeeles. Valus oli käia külast külasse ja näha meeleheidet ja alkoholismi.

Kas olete jätkuvalt seda meelt, et «Ussinuumaja» saladuse uurimine on teie senise elu kõige olulisem ülesanne?

Absoluutselt. Inimesed, kes filmi kinno vaatama tulevad, võivad selles ise ka veenduda.

Journey to the Maggot Feeder TR from F-Seitse on Vimeo.