Aja auk. Jaak Joala — kahe maailma vahel

Senitundmatu look'iga Jaak Joala Estonia kontserdimajas esinemas. Kontserdi toimumise aeg kahjuks teadmata.

FOTO: Ivan Makarov

Loobusin hiljuti ettepanekust rääkida Jaak Joalast ühe valmiva elulooraamatu tarvis. Selleks oli ka isiklikke põhjusi, kuid põhiline on ehk see, et olen lugenud peaaegu kõike, mida Jaagust viimasel ajal kirjutatud on, ja tean ka seda, millele pannakse rõhk sellistes raamatutes.

See, et Jaak Joalast nii palju kirjutatakse, on tegelikult hea. Parem hilja kui mitte kunagi. Ja ma ei tahaks jäägitult ühineda etteheitega, et me ei hinnanud teda elu ajal, aga tagantjärele oleme kõik sõbrad, tuttavad ja kaasvõitlejad. Mina näiteks olen oma igal tööpäeval eetris olnud saates «Raadius» mänginud tema laule kakskümmend aastat regulaarselt ega tõtanud vaid ta surmapäeval fonoteeki. Aga las inimesed kirjutavad ja räägivad. Sest kuni nad kirjutavad ja räägivad, nad mäletavad. Ja kui nad räägivad nii, nagu tegi seda Anne Veski ühe Kremli telekanali stuudios – targalt, veenvalt, nii Jaagule kui ka Eestile armastusega mõeldes –, siis mina sellest jutust ei tüdine.

Praegu keskendume enamasti küsimustele, kui kuulus Jaak Joala ikkagi oli, kui palju oli tal austajaid ja hüvesid, kas talle tehti liiga ja kes on selles süüdi. Laulja sugulased aga hoiatasid, et ei luba avaldada Jaagu elust rääkivaid raamatuid ilma oma heakskiiduta. Ehk on see isegi õige, ma ei tea, igatahes saan tema lähedastest aru.

Kui isiklikud seigad kõrvale jätta, tasuks aga rääkida Jaak Joala saatuse paljuski määranud asjaolust, mida ei olegi lahatud. Nimelt on see meie laulja loominguline kahestumine. Sest Venemaal käies esitas Jaak Joala laule, mis olid hoopis teisest maailmast kui Eesti oma. Ja need maailmad polnud vaatamata okupatsioonile kultuuriliselt üldsegi ühendatud anumad. Probleemist rääkis Jaak ise TVC saates «Komeedi saba» 24. novembril 2002, selgitades, miks eestlased ei tahtnud kuuluda Nõukogude Liitu. «Meie probleem number üks oli järgmine: ei tasu unustada, et on olemas slaavi kultuur – ja meie sinna ei kuulu. Meie kuulume Euroopasse. Meie pidudel lauldi laule, mis olid lähemal saksa kultuurile. Seega on meil kaks täiesti erinevat kultuuri. Ja see on juba põhjus, miks ei saa koos eksisteerida,» ütles Jaak, nähes multikultuurse ühiskonna võimalust Eestis vaid kauges tulevikus. Ja Euroopa liidrid juba tunnistasid, et see mudel on praeguseks läbi kukkunud.

Kahe kardinaalselt erineva kultuuri põhimõte käis täpselt ka tema enda loomingu kohta. Mujal NSV Liidus esitatav programm oli täiesti slaavilik ega läinud eestlastele peale mitte niivõrd keele, kuivõrd helikeele pärast. Need laulud – v.a. David Tuhmanovi looming – olid magusad, paatoslikud, vene hinge pugevad. Eestis läks peale oidilikum ja läänelikum tunnetus. Joala ei esindanud Venemaal eesti muusikat, mida tuntud eesti staaridest tegid vaid Gunnar Graps ja Ruja, vaid oli silmapaistev eesti interpreet, kes kohanes suurepäraselt venelaste maitse ja tundelisusega ning oskas justkui võluväel panna oma ilusa hääle kõlama slaavilikult, lauldes samas kergelt lääneliku hääldusega. Piisaks nende laulude tõlkimisest eesti keelde, et tekiks täiesti uus ja meie kõrva jaoks mitte heakõlaline produkt. Jaagu sellistest lauludest üks väheseid eestlaste südamesse läinuid on vast Tuhmanovi «Silmades sul on palju», mille vene keeles laulis kuulsaks Valeri Obodzinski. Sama lugu on ka Jaagu eesti laulude tõlkimisega vene keelde: Jaak Joala ühest parimast laulust – Arne Oidi «Suveööst» – sai vene keeles «Tehisjää täht», mida esitas Muslim Magomajev. Uus tekst oli pühendatud NSVLi suurvõitudele iluuisutamise vallas, ja kohe esimesed sõnad «U vsei  planetõ na vidu» panid vere tarretuma, selles oli mingi sovetluse kvintessents ja Muslim sai sellest vist isegi aru, kuna see esitus jäi tema tuntud tasemele alla.

Seega oli Jaak Joala ülesanne ülikeeruline – suuta laulda kahe põhimõtteliselt erineva maailma jaoks ja mõlema reeglite järgi. Ta ei lubanud sealjuures endale mitte ühtegi ilmset maitsevääratust või viga – välja arvatud üks, aga see-eest saatuslik: Mihhail Nožkini «Viimse lahingu» esitamine Kalevi spordihallis, kontserdi otseülekannet tegi Eesti Raadio. Järgmistel päevadel oli isegi Nõukogude Eesti pressis kuulda nurinat. Just sellest hetkest sai Jaak külge need hüüdnimed. Eriti vale laul väga vales kohas. Aga see oli ka kõik.

Nii et mis puutub väidetesse, et Jaaku peeti tõsimeeli Kremli ööbikuks ja eestlased teda ei sallinud, siis see on nende inimeste pettekujutelm, kes istusid toimetustes, ministeeriumides ja rajoonikomiteedes ning arvasid ja siiamaanigi arvavad, et nad ongi rahvas. Kuna Jaak Joala oma töö tõttu suhtles põhiliselt just selle kildkonnaga, hakkas ta lõpuks isegi uskuma, et teda peetakse reeturiks. Minu saatus kujunes nii, et ma pendeldasin nagu Jaak Joalagi nende «kahe maailma» vahel: elasin eesti talus, käisin vene algkoolis ja eesti akadeemikutega kalal, õppisin Moskva kõrgkoolis, tantsisin TRÜ klubis, möllasin üleliidulistel rokifestivalidel, jõin koos eesti tudengitega ja käisin saunas vene kursusekaaslastega, minu elu parimad sõbrad olid Jüri ja Urmas – ja ärge tulge nüüd mulle ütlema, et eestlased suhtusid Joalasse halvasti. 

Jaak Joala fenomen ei peitu minu arvates mitte ainult tema erakordses andes: ta oli veel ka ülimalt esteetiline ja vaba inimene. Isegi Venemaal pinnale kerkimise ja jäämise huvides ei esitanud ta selliseid laule, mida oleks hiljem lausa piinlik kuulata. Magusaid, trafaretseid – jah, koomilisi ja rumalaid, nagu «spasite, spasite, spasiitee» – mitte. Minu arvates jäi ta kontserttegevusest ja teleesinemistest eemale just esteetilistel põhjustel. Ei tulnud ordenile järele, sest talle arvatavasti ei meeldinuks see, kuidas ta selle tseremoonia kontekstis välja näeks. Ei olnud uusi  väärikaid laule, mis just talle sobiksid – mudel «laula mu laulu» ei ole minu arvates mitte alati esteetiline. Ilmselt ei tahtnud ta, et tema minevikku ja eraellu kaevuksid lõbusad telesaatejuhid. Võimalik, et ta ei soovinud laulda ajast puretud häälega ja ega tahtnud, et kuulajad näeksid tema füüsilist vananemist.

Ja üks asi, mida ma ei kujutaks endale Jaak Joala puhul ette – see on oma aina kahaneva tuleviku kindlustamine maksumaksjate arvel. Jaak Joala valimiskampaania – seda ei saaks olla, kuigi riigikokku pürgivad praegu igat masti meelelahutajad. Partei liini järgimine, nimekirjakohtade pärast jagelemine, valijate meelitamine katteta lubadustega, pidevad tööluusid ja  esindusraha täielik ärakulutamine... Ta oligi juba ammu väljavalitute hulgas.  Aga meie saaksime Jaak Joalat tänada sellega, et lisaks tema lugude taasesitamisele noorte poolt kuulaksime rohkem just tema enda häälega lauldud laule. Et Jaagu häält tema lauludes ei asendataks aina uute värvitute konveierhäältega, nagu tehti Urmas Alenderi pärandiga, vaid oleks loodud keegi sama suur tema kõrvale.   

Tagasi üles