Pagendus. Sees ja väljas

Tallinnas sündinud vene rahvusest Andrei Ivanov lahkus üheksakümnendatel Eestist ja veetis hulga aastaid Skandinaavias. Suur osa tema loomingust põhineb tõsielul. Foto: Peeter Langovits / Postimees

ARVUSTUS

Andrei Ivanov

«Bizarre»

Tõlkinud Veronika Einberg

Varrak 2014, 404 lk

Andrei Ivanov on eestivene romaanikirjanik, kes on viimase viie aasta jooksul kirjutanud ja avaldanud enam kui mõni kirjanik terve elu jooksul. Juba 2009. aastal pälvis tema esimene romaan «Hanumani teekond Lollandile» Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse preemia ja 2013. aastal sai tema raamatute praegune tõlkija Veronika Einberg «Harbini ööliblikate» tõlke eest kultuurkapitali tõlkepreemia.

Asja eest – Einbergi tõlked oma rikkalikkuse ja registrite rohkusega teevad autorile ainult au. Kes kas või sellesama «Bizarre’i» kätte võtab ja sellesse vähegi süveneb, saab elamuse mitte ainult loost, vaid ka keelest. Ivanov on oma raamatutega algusest peale kandideerinud kõikvõimalikele Vene kirjandusauhindadele, kuni 2013. aastal sai ta «Harbini ööliblikate» eest Vene auhinna NOS.

Siinkirjutaja kuulis sellisest vahvast eesti kirjanikust esimest korda Armeenias, aga õnneks ei läinud kaua, kui Loomingu Raamatukogus ilmusid ühtede kaante vahel jutustused «Minu Taani onuke» ja «Tuhk» (2010).

Möödunud aasta lõpul eesti keeles ilmunud «Bizarre» on Hanumani triloogia teine romaan. Triloogia esimene osa «Hanumani teekond Lollandile» ilmus eestikeelsena 2012. aastal. Kui triloogia esimeses romaanis toimus tegevustik eelkõige Taanis pöörase triksteri Hanumani ümber ning kaotas Hanumani maailma kõikehõlmava kõikvõimsuse tõttu vahepeal pisut järje käest, siis triloogia teise osa peategelane on kahtlemata Jevgeni, Eugene, Johann või kuidas iganes teda parajasti kutsutakse. See on siis see enda väitel Kasahstanist põgenenud, vene keeles kirjutav, valutavate jalgadega luuletaja/proosakirjanik, kelle põgeniku-illegaali elu teises romaanis edasi läheb, küll Hanumaniga, küll ilma. Pealkiri pärineb aga ikka Hanumani lendleheväärilisest sõnavarast.

Sõnadega on selleski raamatus nõnda, et sõna kannab, raskelt ja tihedalt. Kujund kujundi otsa lükitud, viib Ivanov seda meeletu hulga tegelastega lugu edasi. Esimesest lõigust peale on romaanil teistsugune hingamine kui «Hanumani teekonnal».

Seda seetõttu, et otsekohe tungib sisse Jevgeni minevik, esialgu ema newage’ilikest mõtisklustest kantud kirjade näol. Jevgeni küll hävitab kirjad, aga süütundega vürtsitatult jäävad ema sõnad temasse kajama ja peegelduvad aeg-ajalt tema illegaali-elus vastu.

Hanuman ja tema kuulsad monoloogid, mille teemade ring aina laieneb – mees on hakanud raamatuid lugema –, jälitavad Jevgenit esialgu mööda Taani padrikuid. Padrik ei tähenda siinkohal mitte niivõrd puudega kaetud metsamassiivi, vaid Jevgeni sisemist padrikut, mida mööda ta ringi kondab.

Ekseldes kõikvõimalikes Taani ududes, soodes, vihmades ja meredes, ei saa noormees kuidagi endast lahti. Lisaks inimestele ongi selle raamatu olulisteks peategelasteks Taanimaa ja tema kummalised olevused. Kuhu meie peategelane oma eksirännakutel ka ei satuks, on tema ümber kõikvõimalikud karvased ja sulelised, olgu taanlased, venelased, leedukad või iirlased. Kõik küll suhteliselt heatahtlikud, seda tuleb mainida.

Romaani esimeses pooles käibki omaette kummalisel kujul illegaali lõbu, lust ja pillerkaar, kui nii võib öelda. Karistamatuse tunne. Kõigest on võimalik välja pääseda. Armumine kenasse leedu neidu. Elu hipikommuunis. Jõulukuused.

Jevgenist käib läbi sõnulseletamatu hulk igasuguseid meelte vaigistamise ja mürgitamise vahendeid. Lugejale jääb küll mulje, et ei ole seal ei selget päeva ega ööd. Ja kõige selle sees noormees justkui kirjutab midagi.

Siinkirjutajal tuli küll tunne, et ehk on Jevgeni samasugune vägev mees nagu tuhande aasta tagused Islandi võlurid – kui meeli poleks vaigistatud, võinuks juhtuda, et sõnad tõusnuks kirjutaja käe all lihtsalt suure leegiga paberilt üles nagu võlurite õpikirjades. 

Romaani teises pooles saabub karistus, vahelejäämine, pendeldamine ühest põgenike kinnipidamisasutusest teise, veeniviiuldamise tagajärjel hullarisse ja tagasi. Selgub Jevgeni tegelik lugu – ei mingit Kasahstani, hoopis Baltikum, hoopis Eesti, põhjalikult antakse ülevaade noormehe põgenemiseelsest elust Eestis. Ülikooliharidus, töötus, bordellid, rahapesu, süüdistus suuremahulises röövis.

«Bizarre’is» saavad omal moel kokku Ivanovi esimesed eesti keeles avaldatud jutustused «Minu Taani onuke» ja «Tuhk». On kuritöö ja on karistus.

Mängu tulevad uued karakterid, uued seosed. Näiteks selline: «Litside ja põgenike lugudes oli nii palju ühist: prostituutidel oli põhust otsida varjupaika hotellist ja põgenikel Taanist ning need põhjused olid praktiliselt identsed!» Eesti mineviku võtmekaaslaseks on lapsepõlvesõber Vlass, kes oma pikkade jalgadega asfalti lõikab ja Jevgeni oma mängudesse mässib.

Taas kord on põhjust Ivanovile au avaldada – nii ehedat kirjeldust 1990ndate suurejooneliselt röövkapitalismist ei ole eesti kirjandusest varem lugenud. Enamik Jevgeni kombel sellesse keerisesse sattunud inimesi on praeguseks kas surnud või pikaajalises vabatahtlikus pagenduses.

Triloogia viimane osa «Kuutõbise pihtimus» ilmub juba sel kevadel. Tuleks see ainult kiiremini.