/nginx/o/2015/01/16/3684971t1h7982.jpg)
Kaarel Kurismaa tuleb ajast, mil massikultuur polnud veel poppi alla neelanud. Kui me nullindate alguses esimese eesti helikunstiplatvormi «metabor» asutasime, vaatasime edasi masinate kui teadvust ja ruumi muutvate heligeneraatorite tulevikku. Ja vaatasime ka tagasi, otsides oma masinaõliseid juuri.
Sest vahepeal oli interdistsiplinaarsel kunstiväljal tekkinud sound-art’i mõiste, mis möödunud sajandi helikunsti arengute uuesti vaatluse alla võtmisest on ajaliselt nii kaugele minevikku välja jõudnud, et tegeletakse näiteks arheoakustika ja muu sellisega. Kodumaa lähiminevikust vaatas meile ainsana vastu Kurismaa.
Kui ENSV sound-art’i olematut ajalugu (kasutan meelega ingliskeelset mõistet, kuna eesti keeles on «helikunsti» sünonüüm «muusika») otsida mitte ainult kujutava kunsti nišist, seisavad tema kõrval muidugi Sven Grünberg ja Härmo Härm. Kunstiajalooliselt aus olles – ka Villu Jõgeva, kes lõi mitmeid tähelepanuväärseid objekte, ent ta ei tegutsenud nõnda järjekindlalt kui Kurismaa.
Nagu ENSVs 1960ndate lõpus tekkinud popkunsti lainet (liitpop Lapini järgi) peetakse erinevalt lääne pop-art’ist avangardistlikuks nähtuseks, võiks kogu siinse rokkmuusika kuldaega pidada helide kui materjalidega tegelemiseks mingil metatasandil, roki mässulisus kui passiivne protest oreoolina ümberringi. Alates kapiustest väljasaetud kitarridest ja avalikest taksofonidest näpatud mikritest kuni Härmo Härmi valmistatud ja kohaliku psühhedeelse rokisaundi defineerinud efektiplokkide (Keldriline Heli), süntesaatorite (Grünberg) ning objektide (Kurismaa) elektroonilise sisuni.
Samal ajal kui kunstikriitikud minu põlvkonnale isatappu ja perversse maiguga omasüülist alaealisust inkrimineerisid, tegime meie Kurismaaga «metabori» üritusi. Unustamatu oli, kuidas dissidentliku avangardi pühapaistes uneleva põlvkonna esindaja viitsis meie, eksperimentaal- ja noise-muusikat austavate noorukitega ööd läbi kuskil postindustriaalsetes keskkondades müra ja helisid toota. Veidi hiljem näitas Tõnis Vint oma minimal-tehnole või ise süntesaatoriga tehtud veidrale konstruktivistlikule muusikale komponeeritud videoid, mis võinuks võistelda iga minu põlvkonna VJ-ga. Ning Lapin tegi NU Performance festivalil comeback’i kultusliku etendusega «Multiplitseeritud inimene».
Kui Vinti või Lapinit ei saa eriti käsitleda oma ajast lahus, siis Kurismaa on täiesti põlvkonnaülene. Raoul Kurvitz tõi kunagi Kurismaa maaliloomingut analüüsides välja midagi sellist, et selles on lõpliku tõe instantsiks Kurismaa enda heaolutunne. Ei kompositsioon ega kontseptsioon, vaid satori, hetkeline kirgastumine. Tean mitut noorema põlvkonna kunstnikku, kellele Kurismaa on nagu guru. Kunstnikelt kriitilist ja sotsiaalset positsiooni nõudva tänapäeva taustal on see üsna ootamatu.
Kurismaa kunstnikusubjektiivsus kehtestab puhtalt seda määramatust või x-faktorit, mis moodsas kunstis kaduma on läinud. Olgu siis see kasvõi nostalgilisus. Aegade kohta, mida minu silmad pole näinud, ei oska ma seda väita, ent Kurismaa oli omaaegse popi ja avangardi suhtes samuti autsaider, omapäi eikellegimaal, nagu ta seda siiani on olnud.
Ka praegusel Vabaduse galerii näitusel näeme ehedat, funktsionaalseid või talle muidu meelepäraseid objekte tööstusdisaini esteetika ja väikeste masinate väikeste helidega miksivat Kurismaad. Tema fenomeni võiks käsitleda puhtalt popkultuuri kultuslikkuse mõistest lähtudes. Viimasel ajal olen kohanud seda mõistet olemuselt peavoolu kuuluvate nähtuste kohta valesti tarvitatavat. Kultuslikkus tähendab popkultuuris friigilikku fännamist, vähemaarvulist kui massikultuuris, ent seda lojaalsemat.
Oluline on, et Kurismaa loomingu kohal kummitav mõiste «masin» ei ole metafoor tollele 20. sajandi pahaendelisele düstoopiale, mis haarab laboratooriumiaknast sisse roninud metsjänese ja ehitab temast roboti. Ma arvan, et kogu teaduslik-tehnilisest revolutsioonist ongi kõige rohkem kasu saanud just eksperimentaalse helikunsti tiib. «Kuulake!» nagu ütles futurist Majakovski.
Näitus
:format(webp)/nginx/o/2020/04/22/13066469t1h47ec.jpg)