NO99 "Savisaare" blogi. Millal see juhtus? (2)
3. sissekanne

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar».

FOTO: Kultuurikava.ee

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine. 

Avaldatud kolmapäeval, 14. jaanuaril

Ma tõesti püüdsin. Ma tõesti üritasin. Pärast esimest minutit tegin endale espresso. Pärast kahte minutit käisin külma duši all, hõõrusin ennast kareda rätikuga ja andsin peegli ees mõned isamaalised kõrvakiilud. Kuid ma ei suutnud. Umbes 2.30 peal, sõnade ajal "Me töötame selle nimel, et Eesti oleks meile kõigile parim paik elamiseks maailmas", vajusin ma esimest korda ära. Kõlaritest kostev nõrk aplaus suutis mind seekord äratada. Ma tegin veel ühe espresso. Ma ju ütlesin teile, et ma tõesti püüdsin. Kuid 10.20 peal, umbes siis, kui kõlasid esimest korda sõnad "Tartu rahulepingu järgi", ei pidanud ma vastu. Viimane, mida mu pilk haaras, oli kõnepidaja kõrval uhkeldav naadipõõsas, mis oli nukralt longu vajunud. Me uinusime koos.

Urmas Reinsalu ei ole kunagi olnud suuremat sorti kõnemees. Mis siis. Kõik ei peagi olema. Me teame seda. Sellel IRLi suurkogul olid esiread tühjad - inimesed juba teadsid, mida oodata, ning lahkusid varakult fuajeesse, kus jagati tasuta helkureid ja logoga pontšikuid. Erakondade liidreid, kes on sama karismaatilised nagu saunarätik on Eestis varemgi olnud. Meenutage Jüri Pihli ja tema etteasteid sotside juhina. Kes suutis tõesti praegu midagi meenutada, saab autasuks Mikseri prillid ja Klandorfi saua. Kas see on probleem? Kas ühe inimese kallal nokkimine on õiglane, kui ta on erakonnas kõigest üks inimene tuhandetest ning kui me peaksime rääkima programmist, sõnumitest ja visioonist, aga mitte ühe inimese 90ndate pintsakust ja kõnedest, kus isegi sidesõnad loetakse paberi pealt maha? Jah, peame. Sest poliitikas loevad isiksused. Erakonna liider ei ole lihtsalt esindusfiguur, vaid ta on erakonna nägu ja tegu. Ta on Sampo. Temast algavad ja lõpevad kõik muutused ning temas personifitseeruvad erakonna kõige olulisemad jooned. Esimees ei ole lihtsalt esimees. Esimees on erakond kokkuvõetuna ühte inimesse. Ta on kõndiv kommunikatsioon. Või - nagu Reinsalu puhul - seisev katastroof naadipõõsa kõrvalt.

IRL on alati olnud intelligentsete ja edasipürgivate inimeste partei. Sotsid on samuti intelligentsed, kuid nii õrnad ja läbipaistvad, et suveõhtutel võib neid segamini ajada mööda põlde laialivalguva uduga. Reformikad olid intelligentsi jagamisel koos Pulleritsuga suuskade peal, kuid see-eest on neil edasipürgimist kolme eest. Keskerakond on Linnuvabriku kriminaalid, kes legaliseerivad hetkel oma tegevust. Kuid IRL on suutnud olla korraga nii tark kui edukas. Alates Mart Laarist suutis erakond koondada inimesi, kes isegi pärast aastaid võimulpüsimist ei olnud muutunud küünilisteks. Meenutage näiteks Andres Herkelit. Jah, meenutage. Sest Herkelit enam selles parteis ei ole. Nagu ei ole ka aktiivselt pumba juures enam Mart Nutti või Jüri Luike. 2003. aasta Riigikogu valimiste esikümnest ei ole seekord esikümnes enam kedagi. Seitset nime ei ole üldse. Ülejäänud kolm on seekord nimekirjas 15., 122. ja 124.  Kogu toonasest esikahekümnest kandideerib seekord üldse viis inimest. Kõik ülejäänud on läinud. Jalga lasknud. Minema aetud. Kõigest kümne aastaga. Nii palju traditsioone hindavast ideoloogiast. Minema on läinud isegi need, kes ei kandideerinud, vaid kes lihtsalt tahtsid, et sünniks midagi head. Rein Taagepera ja Olari Taali puhul pole enam isegi tagatulesid näha. See pole veel katastroof. Uued ideed tulevad uute inimestega, ütleb erakond ise. Äkki on IRL hoopis dünaamiline, demokraatlik, nooruslik partei? Uusi lahedaid nimesid ju tõesti on. Näiteks üldnimekirjas viies on Maire Aunaste. Was? Parteis, kus andsid tooni ajaloolased ja tibetoloogid, üliõpilasteatri aktiiv ja noored rebelid, kes kraapisid Nõukogude ajal samblast puhtaks Kuperjanovi haua, on üldnimekirjas viies inimene, kelle suurim saavutus on saata saate "Reisile sinuga" raames kümnete kaupa inimesi Eestist minema. Miks Aunaste? Aga samas. Kui üldnimekirjas teine on Reinsalu, siis miks mitte.

Sest erakonna esimehest algab kõik, ja see ongi demokraatia. IRLi uus valimisloosung on "Uus konservatiivsus". See meenutab Tony Blairi ja New Labour ideoloogiat, kus vana idee sõnastati uuesti. Aga lugege Blairi memuaare. Lugege kümnete lehekülgede kaupa kirjeldusi sellest energiast, vaimustumisest, kirest ja higist, mida need tüübid valasid, kui nad hakkasid marginaalseks muutunud parteina kõike uueks tegema. Nad hülgasid vanad kivistunud arusaamad ja läksid konflikti vanade peerudega, kuid nad ei kartnud midagi. Neil oli siht silme ees, ja see polnud tingimata ainult võim, vaid tahe tõesti leida uusi värskeid ideid. Nende igemed olid verel 24/7, ja nende tahe ei andnud hetkekski järele, sest neil oli Tony Blair. Mees nagu majakas, kes valgustas kogu maad, pidas sütitavaid kõnesid, mõtles kiirelt, tegutses kiirelt, oli piisavalt ülbe ja enesekeskne, jõhkra lugemusega, jõhkra visiooniga, kohutavalt julge. Ta pidi olema. Sest Blair teadis: ta ei ole lihtsalt mingi suvaline peasekretär, vaid ta on erakonna Esimees. Ta on liider. Kui öeldakse saja aasta pärast mais "leiboristid", mäletatakse võib-olla ainult tema nime, aga tema nime kaudu mäletatakse ka kõike, mida leiboristid tegid. Mäletatakse nende ideid, sära, nutikust ja tahet. Kui aga öeldakse "Reinsalu", seltskond vakatab ning isegi Mõigu KEKi usin tiim ei tea seekord vastust. Millal see juhtus?

Millal juhtus, et IRL kaotas karisma? Küsimus ei ole ainult erakonna esimehes, kuid ennekõike siiski temas. Kui erakond sind valimisnimekirjas esimeseks ei pane, siis ei ole see signaal. See on punane vilkur ja undav suitsuandur sinu magamistoas. Jookse! Sest poliitikas loeb karisma. Erakonna esimehe probleem on määrav. Ka valijatele. Seda näitavad ning tõestavad uuringud - inimesed valivad esimeest, mitte erakonda. Tugeva esimehe küsimust ei ole olnud Keskerakonnal. Ka Reformil on Kallas-Ansipi liin hästi kandnud ja andkem sellele uuele mehele, kelle nimi hetkel ei meenu, veel veidi aega. Isegi sotsid, kellel on erakonna esimeesteks olnud sotsioloog, põllumees, ametiühingute juht ja vana ment, on tänaseks ree peale saanud. Kuid IRL? Partei, kus oleks võinud olla kõige rohkem karismaatilisi inimesi üldse? Kas see ongi teie vastus kadunud hiilgusele - üldnimekirja kuues on Sven Sester? SVEN SESTER??

Laupäevasel õndsal puhkepäeval säutsus IRL: "Reformierakonna võimust vabanemine on sama oluline kui vabanemine Karl Vainost". Okei. Aga kelle kätte ma annan selle? Ma ei taha, et minu ministriteks on Reinsalu ja Aunaste. Ma ei taha. Ma ei usalda neid. Ja traagiline on see, et teie programm on päris okei. Teie ideed on korralikud, kuigi erakonna esimehe näole vastavalt on nad kuivad ja raamatupidajalikud. Ma ei mäletagi, millal viimati mõni erakond plakatitel oma trumbid tabelarvutusena esitas. Aga teil ei ole inimesi. Samost, Ladõnskaja, Mihkelson ja Nutt on liiga vähe. See ei ole teie süü. Kui teil oleks karismaatiline liider, valiksin ma ehk isegi kedagi teist teie seast. Kui teil oleks liidriks mingi tüüp, kes suudab kehastada julgust, tarkust ja värskust - kõike seda, mida minu jaoks IRL on olnud -, siis valiks ma pimesi ükskõik keda. Aga teie liider ei ole karismaatiline. Teie liider kehastab rahu ja vaikust Iru hooldekodu parkmetsas. Teie liider on Karl Vaino. Millal see juhtus? IRL: millal see juhtus, et teie liidriks võis tõusta Karl Vaino? Millal?

Tagasi üles