NO99 "Savisaare" blogi. 14. jaanuar

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar». Foto: Kultuurikava.ee

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine. 

Avaldatud kolmapäeval, 14. jaanuaril

Vähesed teavad, et 1991. aastal iseseisvus Eestis kaks riiki. Üks neist on Eesti Vabariik ja teine on Estonistan. Eesti Vabariiki on läbi aegade juhtinud Mart Laar, Tiit Vähi, Andres Tarand, Mart Siimann, Siim Kallas, Juhan Parts, Andrus Ansip ja Taavi Rõivas. Estonistani on juhtinud Edgar Savisaar.

See pole järjekordne kahe Eesti metafoor. See on fakt. Minge kõndige Estonistanis, rääkige inimestega Lasnamäel või Narvas. Üks mu sõber just küsis mult, et miks on estonistanlased nii ükskõiksed oma peaminister Savisaare vigade suhtes. Vastus on lihtne, kuna Savisaar teeb oma tempe  Eesti Vabariigis, ning Estonistanis jagab lihtsalt raha, siis miks peaks estonistanlased selles probleemi nägema?

Teine sõber oli kuri, et Estonistani elanikud ei järgi Eesti Vabariigi liiklusmärke. Teda häiris, et üks ilmselgelt heas sportlikus vormis meessoost estonistanlane oli parkinud oma bemmi Selveri ette invakohale. Aga ta on ju Estonistanist, teisest riigist, kust pidi ta teadma, imestasin mina. Neil on seal omad märgid ja nende jaoks ei tähenda see parkimist invaliidikohale, ta parkis sini-valgele ruudukesele, mis seisis lihtsalt tühjalt.

Kunagi elasid eestlased ja estonistanlased kõik ühes Nõukogude Liidus. Kõik varastasid vetsupaberit ja ehitusmaterjali sealt, kus said. See oli osa psühholoogilisest kaitsest ja _la résistance’ist_. Minu sugulane Maimu, kes on kirikuraamatute järgi eestlane juba 15. sajandist, müüs näiteks leti alt Start Soše jalgrattaid ja hangeldas varastatud seapõskedega. Riiki ja võõrast võimu ta ei usaldanud mitte üks kriips.

Täna läheb kell 11 õhtul koridori ja mõõdab nutitelefoni äpiga detsibelle, kui kuskil pidu liiga valju on, kutsub politsei. Olgu Maimu mis ta on, aga usaldusest ja normaalsest kommunaalsituatsioonist ei tea ta midagi.

Ma tean, et mõned eestlased ja estonistanlased tahaksid nagu rohkem üksteisega läbi käia, ühel lainel olla. Aga ei oska. Kohati on see isegi üsna weird shit (imelik s*tt, anglostani k.). 

Umbes nagu siis kui ma ülikooli ajal avastasin, et see vend, kellega ma olin nädal aega juba päris palju koos TRÜ kohvikus tina pannud oli tegelikult plastmassist käega. Kui ma lõpuks seda märkasin, siis tõmbas naksti juhtme kokku. Kas peaks aupaklikum olema? Ikkagi teistsugune inimene, äkki on käe puudumine tema jaoks õrn teema? Siis tuli üks mu sõber veel ligi ja rääkisime pruutidest, auküsimustest ja muust sellisest ning ühekäeline mainis midagi mingist lollist tüübist, kes mingit tema lemmik-tsikki taga ajas. Sõber pakkus, et ta võiks siis näiteks sellele tüübile jalgadega selga hüpata. "Miks jalgadega," küsisin automaatselt.

Eestlased ja estonistanlased on vastastikku nagu meie seal kohvikus. Shit is weird. Kui tahad kena olla ja midagi kramplikult ütled, läheb veel imelikumaks. Aga kui vaadata seda kohvikuolukorda, siis oli probleem kompleksides, mitte reaalsuses. Psühholoogiline kaitse aitab siin sama halvasti kui purk nõukogude Xanaxit.