NO99 "Savisaare" blogi. Intervjuu tundmatu ärimehega
5. sissekanne

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar».

FOTO: Kultuurikava.ee

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine. 

Avaldatud neljapäeval, 15. jaanuaril

Miks te tulite?

Varem ma poleks tulnud aga sellel aastavahetusel käis mingi klõps.

Klõps?

No klõps või isegi raksakas. Jalutasin otse peolt välja, istusin autosse ja... sõitsin mööda linna ringi, kui uus aasta saabus. Taevas pea kohal oli ilutulestikust valge, nagu oleks keskpäev. Raadiost tuli ABBA Happy New Year. Naine saatis veel SMSi, et kus ma olen, aga ma lihtsalt sõitsin, kuni jõudsin Lasnamäe taha jõe kääru juurde.

Jäitegi sinna?

Ma panin oma ülikonna põlema. Brioni oma... teate sellist kaubamärki?

Pole kuulnudki...

No ega see ei põle muidugi väga hästi, villane kangas ei võta tuld, aga autos oli süütevedelikku, kallasin terve pudeli sinna peale. Siis leidsin autost vanad riided, panin need selga ja istusin hommikuni lõkke ääres ja mõtlesin.

Millest te mõtlesite?

Efektiivsest inimesest näiteks... Kas sa tead, et teadlased arvutasid välja, et kõige vastupidavam inimene on 130 sentimeetrit pikk ning väga suure persega? Selline inimene suudab tassida raskusi ning kui ta maha kukub, siis ta ei saa eriti haiget ning tõuseb kohe püsti tagasi.  Ta pole kuigi ilus, aga suudab palju. Nagu muinasjutu-kratt. Sibab ringi ja vehib tööd teha, ütleb, et ilu ei sünni patta panna. Vahepeal istub Facebookis, sest seal on odav olla.

Mul on endal neid palju tööl. Head Eesti inimesed, lõhuvad tööd teha, palju neile ei kulu.

Aga mis see üldse asjasse puutub?

Puutub... puutub... ma ei tea. Vaata, ma ei rääkinud, mis veel nädal aega enne seda juhtus. Tulin ühel õhtul Viljandist. Tee äärest korjasin ühe hääletaja peale. Ta istus tagumisele istmele ja kui ma ta nägu peeglist nägin, siis see oli ... see helendas siniselt. Ta näojooned olid haprad nagu Boticelli Veenusel. Ta ei öelnud midagi.

Mina ei öelnud midagi. Siis ta tõstis käe, nagu tahaks maha minna. Ma pidasin auto kinni ja ta hakkas lihtsalt minema. Üle põllu. Korraga nägin, et tema pea kohale taevasse joonistus kiri “Ma tahan uskuda”, umbes nagu X-Filesi algustiitrites, te olete nii noored, et te vist ei mäleta seda seriaali?

Mäletame küll.

Järgmisel hommikul kell seitse tõusin üles. Valgust oli veel väga vähe aga teate selline kevadine esimene helendus, lombid läigivad teistmoodi, mingi värv on sees. Ma sõitsin tagasi sinna kohta, kus see olevus oli üle põllu läinud aga ta jäljed lõppesid keset põldu.

Tavai, mõtlesin. Sa ei tea kõike. Muutus on võimalik.

Aga mida te meist tahate?

Andke mulle teatris mingi lihtne töö. Tohib, ma värvin siin midagi ära? Viin autoga näitlejaid tööle ja koju? Rebin piletikontse?

Okei.

Tagasi üles