NO99 "Savisaare" blogi. Maiuspala tõelisele poliitikahuvilisele

Teater No99 toob välja muusikali «Savisaar». Foto: Kultuurikava.ee

Avaldame NO99 seotud inimeste mõtteid ja arvamusi Eesti ühiskonnast ja poliitikast. Käimas on muusikali "Savisaar" ettevalmistamine. 

Avaldatud neljapäeval, 15. jaanuaril

Meeleolu on ülev. Estonia teatri fuajees pakuvad rahvarõivais näitsikud Kaitseliidu katelokkidest sõdurisuppi, peeglite ees siluvad prouad enne trepist üles minekut soenguid ja seelikuid. Ühe laua ääres peab sundimatutest ingliskeelsetest alus-öeldis-sihitis lihtlausetest koosnevat vestlust kaheksakümnendate ralliäss Ari Vatanen.

Välisukse kõrval seisab stendina kummalise kujundusega plakat, mille helesinisele taustale on läbisegi ja erinevas suuruses tähtedega sätitud hulk rohkem või vähem tuntud nimesid, selle vasakus ülemises nurgas on logo - käsi, mis hoiab mõlemast otsast lõkendavat pirdu ning mille veenidele, just lõike kohta, on tätoveeritud suurelt "25".

Plakati pealkiri on "Hirvepargist droonirünnakuni. Maiuspala tõelisele poliitikahuvilisele."

Estonia suur saal on valgustatud põhjamaiselt kargetes sinistes toonides. Sündmus on pidulik, Eesti esimene erakond, ERSP on saanud 25 aastaseks. Tegelikult sai asutamisest veerandsada aastat täis muidugi juba kuu aega tagasi, aga siis olid kohalike omavalitsuste valimised veel liiga kaugel, et tõelistele poliitikahuvilistele Estonia teatris maiuspala serveerida.

Erinevates ettekannetes ja paneelides on palju juttu sellest, kuidas toona, kui pirrud kõik kahel otsal lõkendasid, kui laevad olid puust ja mehed rauast, leidus meie paljukannatanud maakamaral seltskond kompromissitu moraalse kompassiga inimesi, kelle jaoks oli väikerahva enesemääramine ülim hüve. Hüve, mille eest oldi valmis kannatama, mille eest marsiti tänavatel ja seisti Balti ketis. Seda viimast vist küll korraldas keegi teine, aga kes see ikka neid 25 aasta taguseid asju nii täpselt mäletab, igatahes printsiibid olid selged ja Tunne Kelam räägib neist nii hingestatud moel, et prouad, kes enne soenguid kohendasid pühivad nüüd silmanurgast pisara.

Tunne Kelam lõpetab oma jutu ning kutsub järgmiseks lavale oma hea sõbra Hispaaniast, Partido Populari juhtiva figuuri Alejo Vidal-Quadrase, kes saab saalilt sooja aplausi. Oma kodulinnas Barcelonas on Vidal-Quadras tuntud eelkõige kui Kataloonia ning Baski iseseisvuse üks kõige tulisemaid vastaseid, kes on esinenud väga krõbedate väljenditega sedalaadi separatismile sihitud rahvusluse suunal.

Aga mitte sellest ei taha Alejo täna rääkida. Tema ettekande pealkiri on "Luues ja lammutades liite – erakondade roll poliitiliste muutuste esilekutsumisel" ja seal on juttu peamiselt sellest, kuidas Euroopa tulevikuks on konservatiivsus ning kristlikud väärtused. Rahvas kuulab, prouade silmanurgad kuivavad ära, ruumi täidab rahulolu.

Ja saabubki kauaoodatud vaheaeg ning inimesed voolavad saali ustest välja, et võtta veel üks kausitäis toitvat sõdurisuppi ning proovida rinnale Eerik-Niiles Krossi kampaaniasärki. Samal ajal kogunevad saali lavale IRL-i kandidaadid, kes teevad üheskoos meeleoluka grupipildi, mille taustaks on küünrakõrguste tähtedega loosung VALIMA, mille kohal kõrgub eksimatult äratuntav, must taeva poole tõstetud rusikas. Black power rusikas.

Ma tunnen, et mul hakkab kõhus keerama. Vist on maiustamist veidi liiga palju saanud. 25 aastat on pikk aeg. Paljud inimesed jõuavad selle ajaga sündida, lõpetada põhikooli, minna Riigikokku, lõpetada keskkooli, minna volikokku, kaotada süütuse. Taimed idanevad, kasvavad, närbuvad. Käbist kasvab puu, piisast saab torm. Isegi mandrid nihkuvad 25 aasta jooksul veidi. Kuid Eesti poliitikas 25 aasta reegel ei kehti.

Järgmisel hommikul saan kutse. "Saadan Paju lahingu aastapäeva tähistamise kava. Lubaduse tulla on andnud Ants Taul, kes esitab kohapeal torupillil väidetavalt Lembitu-aegse Eesti sõjamarsi."